Naasmine Peterburi, poeg Fjodori sünd
Dostojevskid naasid mitme aasta pikkuselt välisreisilt alles 1871. aasta 8. juulil. Nädalapäevad hiljem, 16. juulil sündis neile poeg Fjodor. Fjodor Dostojevski juunior (1871-1921) lõpetas Peterburis gümnaasiumi ning seejärel õigus- ja loodusteaduskonna Derpti (Tartu) Ülikoolis. Tema tegevuseks sai hobusekasvatus ja temast kujunes sel alal üks Venemaa suurimaid asjatundjaid.
Sellest, mida tähendasid Dostojevskile võõrsil viibimine ja kodumaale tagasi pöördumine, saame aimu tema reisiaegsetest kirjadest:
Venemaale tagasitulekust on raske mõeldagi. Pole raha. See tähendaks kohale jõudes kohe võlavanglasse sattuda. Seal pole minust enam töötegijat. Oma langetõvega ma vanglaelu välja ei kannata, järelikult ei hakka ma ka vanglas tööd tegema. Millega ma võlad tasun ja millest elama hakkan? Kui võlausaldajad annaksid mulle ühekski aastaks rahu (aga nad pole mulle kolmel aastal ühekski kuuks rahu andnud), siis katsuksin aastase tööga neile ära maksta. Olgu mu võlad kui suured tahes, nad on siiski kõigest 1/5 sellest, mida ma juba olen oma tööga kinni maksnud. Äragi sõitsin ma ju selleks, et töötada. Ja nüüd läks veel “Idioodi” idee peaaegu luhta. Kui tal ka on või saab olema mingi väärtus, siis efekti on vähe, aga efekt on hädavajalik 2. väljaande jaoks, millele ma veel mõni kuu tagasi pimesi lootsin ja mis oleks võinud natuke raha sisse tuua.
(A. N. Maikovile, Milano 1868)
Kolme kuu pärast saab meil juba 2 aastat välismaal oldud. Minu arvates on see hullem kui Siberisse saatmine. Ma räägin tõsiselt ja liialdamata. Ma ei mõista välismaa venelasi. Kui siin on selline päike ja taevas ja tõepoolest sõna otseses mõttes ennekuulmatu ja uskumatu kunsti imed nagu siin, Firenzes, siis Siberis, kui ma sunnitöölt vabanesin, olid teised hüved, mida siin ei ole, ja mis peamine — venelased ja kodumaa, milleta ma elada ei saa. <…> Pean tingimata Venemaale tagasi saama; siin kaotan ma isegi kirjutamisvõime, kuna pole pidevalt käepärast hädavajalikku materjali — see tähendab vene elu (mis mõtteid annaks) ja vene inimesi.
(S. A. Ivanovale, Firenze 1869)
Olen eluaeg töötanud raha pärast ja eluaeg pidevat rahapuudust kannatanud, ja nüüd rohkem kui kunagi enne. Kevadeks pean tingimata raha saama; mu töö eest on mulle küll eluaeg kõigi poolt ette makstud, isegi väga palju, ja teisiti pole see kunagi olnud. Ja ega see teisiti ei saagi olla, sest mul pole kunagi korraga käes suuremat summat, millega võiks mõni kuu vastu pidada ja alles siis, kui on vastu peetud, müüa valmis romaan ära, nagu meie vanemad literaadid seda teevad.
Kuid seejuures ütlen Teile ausalt, et süžeed pole ma kunagi välja mõtelnud raha pärast, enesele võetud kohustuse pärast tähtajaks kirjutada. Olen endale kohustuse võtnud ja ennast ette maha müünud siis, kui peas on teema juba olemas, millest ma tõesti tahan kirjutada ja mille kirjutamist ma pean vajalikuks.
(N. N. Strahhovile, Dresden 1870)
