Tütar Sofia
22. veebruaril 1868. sündis Dostojevskite esiklaps, tütar Sofia (Sonja), kes elas aga vaid sama aasta 12. maini.
22. veebruaril 1868. sündis Dostojevskite esiklaps, tütar Sofia (Sonja), kes elas aga vaid sama aasta 12. maini.
Kuid kõigepealt elas Dostojevski läbi tohutut õnne, mida ta jagas oma lähedase sõbra Apollon Maikoviga:
„Laps sai just ühekuuseks, aga isegi näoilme on täiesti minu oma, minu täidlane näoplaan, kortsudki otsaees, lamab — ja justkui mõtleks romaani! Ma ei räägigi üksikutest näojoontest. Nii veider, et otsaesinegi on minu moodi. Sellest võiks muidugi järeldada, et ta pole just eriti kena (sest iludus olen ma ainult Anna Grigorjevna silmis — ma räägin tõsiselt!). Kuid Teie olete kunstnik ja teate väga hästi, et võib ka inetu näoga olla üpris sarnane ja olla seejuures ometi vägagi kenake.“
(A. N. Maikovile, Genf 1868)
Juba kolm kuud hiljem oli ta sunnitud jagama sõbraga oma lohutamatut leina:
„Mu Sonja on surnud, matsime ta kolme päeva eest. Veel kaks tundi enne surma ma ei teadnud, et ta sureb. Arst ütles kolm tundi enne surma, et tal on parem ja et ta jääb ellu. Haige oli ta kõigest nädala, suri kopsupõletikku. — Ah, Apollon Nikolajevitš, olgu peale, et mu armastus oma esimese lapsukese vastu oli naeruväärt, olgu peale, et ma temast naeruväärseid asju kirjutasin, oma paljude õnnitlejate kirjadele vastates. Nende jaoks olin mina üksnes naeruväärne, aga Teile, Teile ei karda ma kirjutada. See väike kolmekuine olevus, nii väetike, nii tilluke oli minu jaoks juba isiksus ja karakter. Ta hakkas mind juba ära tundma ja armastama, naeratas, kui ma tulin. Kui ma oma naljaka häälega talle laulsin, armastas ta seda kuulata. Ta ei nutnud ega krimpsutanud nägu, kui ma teda suudlesin; ta jättis kohe nutu, kui ma tema juurde läksin. Ja nüüd öeldakse mulle lohutuseks, et küll ma saan veel lapsi. Aga kus on Sonja? Kus on see väikene isiksus, kelle pärast ma, ütlen seda julgesti, kannataksin ristipiinagi, kui ta ainult elus oleks? […] Tänan Teid, et Te ei keeldunud ristiisaks hakkamast. Ta ristiti 8 päeva enne surma. […] Muuseas, üks suur palve: ärge teatage mu Sonja surmast ühelegi mu sugulasele, kui Te neid kohtate. […] Ma arvan, et keegi neist ei tunne mu lapsukesele kaasa, võib-olla koguni vastu pidi, ja ainuüksi see mõtegi vihastab mind. Milles on see vaene väetike süüdi? Mind võivad nad vihata, võivad naerda minu ja mu armastuse üle — mul ükskõik.“
(A. N. Maikovile, 1868)