“Vennad Karamazovid”

Dostojevski viimase romaani “Vennad Karamazovid” (“Братья Карамазовы”) epigraaf võiks kuuluda kogu tema loomingule: “Kui nisuiva maa sisse ei lange ja ära ei sure, siis jääb tema üksi; aga kui ta sureb, siis kannab tema palju vilja!” (Johannese evangeelium 12:24). Väliselt perekonnaromaanina tunduv teos on siiski selge ideoloogilise programmiga ja kujutab Karamazovite perekonda karamazovluse mõiste kaudu. Karamazovlus tähendab ohjeldamatust: isa Fjodor on ohjeldamatu nautleja, tema poegadest on Ivan ohjeldamatu mõtteinimene, Dmitri ohjeldamatu tundeinimene ja Aleksei ohjeldamatu ligimesearmastaja. Nende poolvend Smerdjakov on ohjeldamatu inimpõlgur. Isatapja Smerdjakov tapab ka enda, Ivan läheb hulluks, Dmitri on vangis isa tapmise süüdistuse põhjal. Ta pole süüdi, kuid on valmis karistust kandma, sest teab, et väärib seda oma seni valesti elatud elu eest. Aleksei saab raskel hetkel jõudu maapinnast ja temast saab maailma armastuse tooja. Tema õpetaja munk Zossima õpetuses on põrgut määratletud mitte paiga, vaid hingeseisundina. Põrgu inimese hinges on põhjustatud võimetusest armastada. Armastuse võime saavutatakse vaimse pingutusega ja vaid sel viisil saab maailma parandada.