"Ülestähendusi põranda alt" Linnateatris (2023)
Dramatiseerija ja lavastaja Rainer Sarnet
Osades
Rain Simmul – Põrandaalune; Indrek Sammul – Apollon, Zimonov, Zverkov, Yang; Hele Kõrve – Liza, Zverkovi sõber, Ettekandja, Yin
Lavastajalt
Dostojevski kujutab inimest, kes peab end kõige targemaks ja kõige alatumaks, kõige tundlikumaks ja kõige egoistlikumaks. Ta räägib meile suurushullustusest ja kompleksidest, Venemaa ja Euroopa vastuoludest, ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse sasipuntrast, mis juhib poliitikaid, elusid ja ka armastust. Dostojevski loob maailma, kus kehtib armastuse käsk. Armastusest loobumine on suurim oht ja võitlus – kas hoida kinni või lasta lahti. Kui ka mõistus ütleb, et hoiame armastust, oleme ehk sellest sisimas lahti lasknud. Hävitame kõik ja ise arvame, et liigume tõe poole.
Väljavõtteid arvustustest
ERR, 05.05.2023; autor Pille-Riin Purje
“Sarneti lavastus on klaarilt liigendatud: muusika ja laulude, efektsete misanstseenide ja liikumisega. Detaile, mida märgata, on palju. Lavastaja, kunstnik Laura Pählapuu, valguskunstnik Ermil Kallas ja koreograaf Tiina Mölder teostasid originaalse määratluse: tsaariaegne performance. Tundub, et tavatu laad tekitab Linnateatri publikus veel võõrastust, esimene vaatus on nii mõnigi kord möödunud haudvaikuses. Vaheajal on mõned ka ära läinud – kahju, nad ei tea, millest ilma jäävad. Näitlejate kolmik mõistab ja vahendab lavastaja ülesandeid paindliku osadusega.”
Teater.Muusika.Kino, 7-8/2023; autor Madis Kolk
“Ka Sarneti enda viimane lavastus „Ülestähendusi põranda alt” laskub apoteoosi lootuses esmalt inimhinge põhjakihtidesse, kinnitades metropoliit Stefanuse tõdemust, et kristliku vaimuilma evangeliseerimine ja uuendamine peab toimuma „dostojevskilikul” viisil, kus „püha Pauluse väljendust kasutades tuleb „kurbus surma pärast” muuta „kurbuseks Jumala pärast” ja saatuse ees vaikimine Iiobi karjeks, lasta ülestõusmise valgusel lüüa särama inimese vabaduse südames, inimese suuruses ja hulluses, tema paradiisi- ja põrgukogemuses”.28 Ka Sarnet teeb seda argipsühholoogiast distantseeritud esteetika kaudu ning mis seal salata, patriarh Kirilli praegust tegevust arvestades mõneti epateerival moel, kindlustades Andrei Rubljovi „Kolmainu” ikooni valgel esmalt põrgukogemuse.”