“Idioot”

Romaan „Idioot“ ilmus 1868. a ajakirjas „Russki Vestnik“. Kirja pani Dostojevski selle reisil olles.

Ikonograafia

Dostojevskid saabusid kõigepealt 29. aprillil 1867 Berliini, kust juba 1. mail sõideti edasi Dresdenisse. Kohe esimesel Dresdeni päeval siirdus noopaar kunstigaleriisse, kus Dostojevski otsis kõigepealt üles Hans Holbein noorema maali Darmstadti Madonna (Bürgermeister Jakob Meyeri madonna).

Ühe versiooni kohaselt on Jumalaema vasakul käel kujutatud Meyeri surnud naist, tema praegust naist ja nende tütart. Jumalaema paremal käel on kujutatud Meyer koos oma surnud poegadega. Sama pildi juurde viis Dostojevski naise ka järgmisel päeval. Dostojevski justkui pühitseb selle pildi kaudu oma abielu, sest ka tema esimene naine Maria suri 1864. aastal ja naise eelmisest abielust jäi maha poeg Pavel, kellest sai Dostojevski kasulaps.

See maal oli Dostojevski lemmikuid ja kirjanik on seda kasutanud „Idioodis“ tegelase kirjeldamisel:

Teine pilt, mille juurde kirjanik oma naise Dresdeni galeriis juhatas, oli Raffaeli “Sixtuse madonna”. Selle pildi koopia oli Dostojevski Peterburi korteri kabineti seinal.

Lisaks Neitsi Maarjale jeesuslapsega on pildil paavst Sixtus II ja Püha Barbara. Kolmanda sajandi lõpus – neljanda sajandi alguses elanud Püha Barbara oli märter ning kaitsepühakuna kaitseb ootamatu ja vägivaldse surma eest. Ta oli iludus, kelle ta paganlik isa sulges kõrgesse torni. Tornist ümbrust vaadates jõudis neiu arusaamani, et peab eksisteerima selle kõige looja ning kui ta tornist mehelepaneku ajaks välja lasti, leidis ta üles kirstlaste kogukonna ning lasi end ka ristida. Isa nõudis tütrelt  ristiusust loobumist. Sellest keeldumisel teda piinati võikalt ja lõpuks raius isa tal pea maha.

Dostojevski jaoks oli see pilt kunsti kõrgeim kehastus. Et teda huvitasid näod, pilgud ja ilmed, siis püüdis ta maale väga lähedalt vaadata. Naine kirjeldab 1867. a juunis Dresdeni galeriis toimunud stseeni, kus Dostojevski nihutas Sixtuse madonna ette tooli ja ronis pildi lähemaks vaatlemiseks sellele, kuni muuseumiteenija selle ära keelas.

Vahetult enne Venemaalt lahkumist külastas noorpaar Moskvat. Dostojevski pidas tähtsaks näidata naisele kõiki olulisemaid ja talle endale tähtsamaid vaatamisväärsusi. Muuhulgas külastati ka Jumalaema kirikut Ordõnkal, kus vaadati hollandi kunstniku Jan Mostaerti maali “Ecce homo” (Ennäe inimest!). Tollal peeti küll autoriks Albrecht Dürerit, tegelik autor selgus alles maali üleviimisel Puškini muuseumisse. Teos kujutab stseeni enne Kristuse ristilöömist, kui Pontius Pilatus annab sõnadega „Ennäe inimest“ Kristuse juutide meelevalda ja Kristus ongi juba timuka haardes. „Ennäe inimest“ tähendab mitmete tõlgenduste põhjal Kristuse tunnistamist Juudamaa kuningana. Sellele stseenile on Dostojevski uurijad leidnud mitu vihjet romaani „Idioot“ tekstis ja lisaks on see seotud aruteludega inimese seisundist enne hukkamist nii „Idioodis“ kui järgmistes teostes. Omaette motiivina läbib Dostojevski loomingut süütu inimese (eriti lapse) valatud pisara vastandamine vägivalla õigustamisele. Sellise üksiku pisara leiame ka Nastasja Filippovna põselt Mõškini unenäos.

Kui Nastasja Filippovna hüvastijätusõnad Mõškinile võimaldavad mitut tõlgendusvõimalust, siis Ippoliti pöördumises Mõškini poole rõhutab sümboolsust inimese kirjutamine suure algustähega ja lisaks osutab päikese terviseks joomine samuti Kristusele, keda eriti vene religioosses folklooris on tihti päikesega võrreldud. See motiiv esineb ka eelmises romaanis „Kuritöö ja karistus“, kus uurija Porfiri Petrovitš ütleb Raskolnikovile: „Saage päikeseks ja kõik näevad teid“. 

Sama pildiga on seostatud Rogožini kirjeldust ja kehakeelt Mõškiniga suhtlemisel. Kõigepealt on nähtud välist sarnasust Rogožini ja Mostaerti timuka vahel:

Kuid rõhutatud on ka Rogožini kehakeele sarnasust timukale. Nagu timukas hoiab Kristust käevangus nii juhib ka Rogožin Mõškini liikumist ruumis ja romaani finaali arvestades saab seda seostada Kristuse Kolgata teega. Teatud sarnasust maaliga on otsitud ka nende kahe riietuses ja Kristuse rüü rohelises värvis on nähtud eshatoloogilist värvisümboolikat terve teose kontekstis. Seega on Mostaerti timukast kujunenud Rogožini ikonograafiline prototüüp, kuigi otsest viidet romaanis antud maalile ei ole ja võrdlused on küllaltki oletuslikud. Kuid arvestades visuaalse mälu olulisust Dostojevski teostes võib siiski väita, et see maal kuulub romaani „Idioot“ võimalikku maailma.

Mostaerti „Ecce homo“ kujutab hetke, kus Kristusele on juba selge, mis teda ees ootab. Ja selle surmamineja seisundi üle arutleb Mõškin romaanis mitmel korral:

Dostojevskile iseloomulikult on tema pildimälu ja ikonograafilised prototüübid seotud  tihedalt isiklike mälupiltidega ning antud stseenis kirjeldab kirjanik oma elamusi 1849. aasta detsembris mahalaskmist oodates.

Mostaerti Kristusega on seotud ka üks väike segadus romaanis. Mõškin pakub Adelaidale välja pildi idee:

Hukatava nägu enne hukkamist on seotud Mostaerti „Ecce homo“ pildiga. Baselis oli aga Dostojevskil elamus pildist, mis kujutab hukatut, ristilt maha võetud ja maetud Kristust. 24. augustil 1867 külastasid Dostojevskid Baseli kunstimuuseumi, kus kirjanik soovis kindlasti näha Holbeini maali “Surnud Kristus hauas”. Anna Dostojevskaja kirjeldas selle pildi vaatamise  elamust oma päevikus:

Holbein on kunstnik, kelle nime kohtame mitmel korral romaanis ja maali Surnud Kristus hauas koopia ripub ühe tegelase, Rogožini seinal. Ka emotsionaalne suhe selle pildiga on lähedane Anna Dostojevskaja päevikus kirjeldatule:

Pisut hiljem kordub samalaadne arutlus Mõškini sisemonoloogis:

Intertekstilisus

Lisaks kunsitmuuseumitele külastasid Dostojevskid tihti raamatukogusid. Väga suure lugemusega inimesena tahtis Dostojevski tutvustada parimaid teoseid ka oma abikaasale. Ta jutustas neid talle ümber, mis väga meeldis naisele, aga aitas ka raamatukogudes valikuid teha. Ühtlasi laenutas ta ka ise raamatuid, peamiselt juba tuttavate teoste ülelugemiseks. Nii satub Dresdenis lugemislauale taas Victor Hugo romaan „Hüljatud“. Väga suur on Dostojevski huvi Charles Dickensi vastu. 1867. a juunis Dresdenis laenutab kirjanik Dickensi romaani „Nicolas Nickleby elu ja seiklused“. Kolm päeva hiljem võtab ta lugeda Dickensi romaani „Antiikasjade kauplus“ esimese osa prantsuse keeles, juba päev hiljem laenutab ta teise osa. Sama aasta septembris loeb kirjanik koos abikaasaga Dickensi romaani „Väike Dorrit“. Ja 1868. a jaanuaris väärtustab Dostojevski kirjas sugulasele kõrgelt Dickensi romaani „Pickwick-klubi järelejäänud paberid“.

Need raamatud on seotud romaani „Idioot“ peamise ideega, mida ta jagas kõigepealt oma sõbra Apollon Maikoviga:

Taskuraamatus mõtleb Dostojevski oma romaani peategelasest just intertekstilise võrdluse kaudu:

Kirjas sugulasele S.Ivanovale kirjeldab Dostojevski oma romaani kontseptsiooni juba põhjalikumalt:

„Idioodi“ kirjutamise aeg ja ruum

Esimene vihik mustandmaterjalidega on Dostojevskil dateeritud 14. septembriga 1867 Genfis. Genfis kirjutab Dostojevski romaani 1868. a. mai lõpuni, jätkab Šveitsi kuurortlinnas Veveys septembri alguseni ning seejärel juba Itaalias Milanos novembri keskpaigani 1868. 

Kirjutamise pinge on väga suur, sest romaani edust sõltub kirjaniku heaolu. Nagu ta kirjutab oma sugulasele S.Ivanovale:

Romaani lõplikku versiooni alustab Dostojevski 1867. a detsembri alguses, loobudes täiesti eelnevalt kirjutatust. Jaanuaris 1868 saadab ta ajakirjale „Russki Vestnik“ ära romaani I osa ja seega saab romaan hakata Venemaal järjejutuna ilmuma. Romaani kirjutamise lõpetab Dostojevski 29. jaanuaril 1869 Firenzes.

1867. a augustis kirjutas Dostojevski Apollon Maikovile, et välismaal veedetud esimese viie kuuga on tekkinud peas mingi ettekujutus uuest romaanist:

Idee paberile panemine osutus loodetust keerukamaks. 14. septembrist tekkima hakkavad mustandmaterjalid sisaldavad lisaks „kauni inimese“ ideele ka mitmeid muid plaane, mis selle põhiplaani vastuoluliseks muudavad. Kõigepealt plaan „Imperaator“, mille keskmes on noormees, kes ei oska 20. eluaastani kõnelda. Kirjanik soovib mõista selle inimese loomust ning edasist kujunemist, kirjeldades tema saamist imperaatoriks ja tema tapmist mässu käigus. 1868. a mustandmaterjalides on ka idee „Õndsake“ („Юродивый“), mille peategelane on hea ja õilis inimene, kes on paljudele heategija. Abiellub, naine jätab ta maha, kuid tuleb siis tagasi ning mees läheb rüütellikuna ta eest duellile. Duellil jätab ta vastupanu tegemast ja säästab vastast. Naine sureb. Veel kaks plaani väärivad mainimist: „Romaan mõisnikust“ ja „Romaan kristlasest“. „Romaan mõisnikust“ pidi rääkima mõisnikust, kelle isa tapeti ja maeti talupoegade poolt. Tundub, nagu oleks Dostojevski kavatsenud kirja panna oma isa surma loo. Välja on toodud Apokalüpsise lugemine ja laste harimine. Kristlase romaanist on vaid pealkiri. Need lühikesed plaanid osutavad juba pealkirjade kaudu teemadele, mis kõik kajastuvad mingil moel hiljem „Idioodis“.

Keskseks teemaks jäi mustandmaterjalides siiski Idioodi teema. Dostojevski kirjutab selle sõna suure tähega ja toob selles tegelases esile erinevaid omadusi ja tunnuseid. Positiivse ideaali käsitlus ei sünni kohe. 1867. aasta septembris – oktoobris otsib Dostojevski oma peategelase loomust ja toob seal esile despootlikkust, solvavat käitumist teiste suhtes, üleoleku nautimist. Eraldi mustandilehel on kirjas „Plaan Jagost“. Kirjanik plaanib rõhutada Idioodi iseloomustamisel Jagot W. Shakespeare’i „Othellost“: „Kõiki laimas, kõigiga intrigeeris, saavutas oma eesmärgi, võttis raha ja pruudi ja loobus“. Erinevates fragmentides toob kirjanik esile Idioodi negatiivseid omadusi, vihjates samas lootusrikkamale tulevikule. Tundub, et Idioot on tegelane, kes oma erilisust ja puudusi tajudes reageerib teda ümbritsevatele inimestele iroonia, vihkamise ja kättemaksuhimuga. Septembris – oktoobris 1867. otsib Dostojevski ka peategelase kirjeldamise ideed. Esimestel portreedel on kujutatud pigem haige inimese ja morni inimese nägu:

Mornist näost saab samas mustandivihikus kolm lehekülge hiljem rõõmsam versioon:

Ja juba järgmisel leheküljel on sellest tuletatud uus versioon, mis assotsieerub kõige rohkem õndsakese teemaga romaanis. Õndsakesel on vene kultuuris eriline roll, neid on peetud ka prohvetiteks. Dostojevski mõtles Puškini värssdraama „Boris Godunov“ peale juba „Kuritöö ja karistuse“ kirjutamise ajal. Õndsake on selles draamas see, kes ütleb tsaar Boris Godunovile otse näkku, et too on mõrvar. Ütleb otse välja tõe, nagu Mõškin seda „Idioodi“ lõppversioonis palju kordi teeb.

Samasesse mustandivihikusse joonistab kirjanik näo, milles on juba aimata Lev Mõškini lõplikku portreed ja milles on kokkulangevusi tema sõnalise portreega:

Tekstifragmendid selle pildi ümber toovad esile iroonilise suhtumise teistesse ja vihkamise suurenemise. Järgmistel lehekülgedele korduvadki samad motiivid: „NB. Piiritu uhkus ja piiritu vihkamine“. Sellele lisandub peaidee sõnastamine: „NB, NB. Romaani peamine mõte: Nii palju jõudu, nii palju kirge on kaasaegses põlvkonnas, ja ei usu mitte millessegi. Piiritu idealism koos piiritu sensualismiga“. 

1867. oktoobri viimastel päevadel alustab Dostojevski uut mustandivihikut, kuhu tekib kiiresti eneseületamise teema: „Romaani peamine teema: Kõik need karakterid, kuid tähtsaim neist Idioot, igatsev, end põlgav ja lõputult uhke karakter, kõigi üle võimutsev, et nautida oma kõrget positsiooni ja nende tühisust, vihkab ja ei pea lugu – vihkamiseni välja – oma edust ja oma naudingutest, igatsedes lõpuks oma rolli tõttu; nähes äkki väljapääsu armastuses. Alguses: 1) Kättemaks ja enesearmastus (põhjuseta kättemaks, tunnistab seda ise, ja see on tunnus). Pärast: 2) Hullumeelne, halastamatu kirg. 3) Kõrgem armastus ja uuekssaamine“. 

Siit algab peategelese selline kujunemine, mis lähendab teda lõpuks kirjaniku enda eluloole: Mõškini isa oli vaesunud aadlik ja sõjaväes allohvitser, ema oli pärit kaupmeeste perekonnast. Mõškin on seejuures ka ajalooline nimi, sest Nikolai Karamzini „Vene riigi ajaloos“ on Mõškinit mainitud 15. sajandil Moskva Uspenski katedraali arhitektina. Samuti põdes Mõškin nagu Dostojevskigi epilepsiat. Kaasaegsed nägid Mõškini välimuse prototüübina krahv Nikolai Aleksandrovitš Kušelev-Bezborodkot (1832-1870).

Lev Mõškin

Kuigi Mõškini nimi on ajalooline, on peategelase kontseptsiooni mõistmiseks olulised mõlemad nimed. Eesnimi tähendab lõvi ja perekonnanimi hiirt. Üks tõlgendamise võimalus on lähtuda Aisopose või Ivan Krõlovi valmidest „Lõvi ja hiir“. Neist tuleneb nõrkuse väärtus – hiir päästab raskel hetkel lõvi. 

Kuid nimes peitub ka konflikt. Mõškin on pikalt haige olnud ja end välismaal ravinud, tervenemisel naaseb Venemaale, kus haigestub uuesti ja juba lootusetult. See nõrk inimene pürib olema tugev ideoloog (vürst Kristus). Andestades Nastasja Filippovna surnukeha juures Kristusena Rogožinile murdub ta oma inimliku hapruse tõttu. Enne saatuslikku finaali on Mõškini käitumises tuntav õndsake, lihtsameelne tõekuulutaja, kes ei oska ennustada, kuidas tema tõde teistele mõjub ja kelle lihtsameelsus teeb temast vahel intriigide algataja (vrdl Jago). Kahjuks ei vahenda tõlge seda teemat piisavalt, sest õndsake ei ole eesti keeles vene keelega võrreldavas tähenduses eriti tuntud. Üks näide kontekstist „õndsad on need, kes on vaimust vaesed“:

Mõškin kui Kristuse teema kandja peegeldab Dostojevski arusaama kristluse kaasaegsest muutumisest. Jeesus Naatsaretist ja Juudamaa kuningas moodustasid ühtse teksti Kristuse ristipuul, seda siis Pilatuse käsul. Dostojevski kasutab ära Heinrich Heine artikli „Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal“ (1835), et näidata vaimse kristluse mandumist materiaalseks, seda eriti katoliikluses:

Dostojevski romaanis lubab Juudamaa kuningaks saada Ganja Ivolgin, st lubab saada rikkaks. 

Jeesus Naatsaretist aga tähistab kaasajale väärtusetut, surnud Kristust, Kristust Holbeini maaililt “Kristus hauas“. Mõškin tahaks olla messias ja tuua maailmale sõnumi, kuid ta nõrk keha saab sellele takistuseks. 

Küll aga kaasneb Mõškiniga empaatiavõime, mis väljendub tema võimes jäljendada käekirju ja vallata kalligraafilist kirja. Tema „kirjaproov“ on kindlasti sümboolne stseen romaanis:

Siinkohal on oluline lisada, et kalligraafia on ka Dostojevski käsikirjade ja mustandivihikute lahutamatu osa. „Idioodi“ mustandites on neli lehekülge puhtalt kalligraafiliselt kirjutatud nimesid, esimesed peamiselt rooma keisrite ja eriti võimu kuritarvitanud keisrite nimedega:

Viimane kalligraafilise nimestikuga leht sisaldab juba nimesid kirjaniku kaasajast:

Nagu Dostojevski ümbritses end loominguprotsessis maalide ja raamatutega, nii ümbritses ta end ka tähenduslike ajalooliste nimedega, et luua pilt võimust ja selle kuritarvitamisest ajaloos. Sellise võimaliku nimemaailma loomine on osa kirjaniku mõttemaailma eripärast. Ja selles maailmas süüvis ta kristluse ja Kristuse olemusse. 

Mõškini loos peegeldub kristluse kaasegne staatus ja kirjanik oli uhke, et nägi ja kujutas midagi väga olemuslikku: