“Kuritöö ja karistus”

Dostojevski teekond „Kuritöö ja karistuseni“

„Kuritöö ja karistus“ (1866) on eriline romaan Dostojevski loomingus. Kõigepealt on see esimene suur romaan. See on omalaadne eksperiment luua uut tüüpi teos, mis väljendaks kirjaniku vaimset ideaali, toetuks tema ideelistele ja usulistele vaadetele ning suudaks  samas vältida konflikte tsensuuriga.

Tema eelmine teos „Ülestähendusi põranda alt“ (1864) on tänapäeval tuntud kaheosalisena. Dostojevski on väljendanud oma pettumust seoses selle teose moonutamisega tsensuuri poolt. Ilmselt tõmbas tsensuur maha teose kolmanda osa, milles peategelane pidi oma üksindusest, alaväärsusest ja kõige eitamisest üle saama kristluse abil ja prostituudi toel. See kombinatsioon tsensuurile ei meeldinud ja tekitas probleemi ka „Kuritöö ja karistuse“ avaldamise ajal. “Ülestähendusi põranda alt”, “Talviseid märkmeid suvistest muljetest” (1863) ja “Märkmeid surnud majast” (1864) kujutavad endast segažanrilisi tekste, millest kasvasidki välja nii “Kuritöö ja karistus” kui Dostojevski romaan tervikuna. “Kuritöös ja karistuses” kangastuvad juba eos “Idioot”, “Sortsid”, “Nooruk” kui ka “Vennad Karamazovid”.

Võib öelda, et kogu “Kuritööle ja karistusele” järgnev looming ongi rohkem arendus ja vähem avastus.

Vaated: pinnaseideoloogia

Peterburi periood tähistab Dostojevski vaadetes pinnaseideoloogia ja kristluse sulandamist ühtseks maailmavaateks. Dostojevski kirjutas oma artiklites palju Venemaa olukorrast ja selle ajaloolistest põhjustest. 1860-ndad on Venemaal reformide periood, alates pärisorjuse kaotamisest 1861 kuni kohtureformini 1864. Kirjanik oli veendunud, et kaasaegsete hädade põhjustajaks oli Peeter I oma vägivaldse euroopastamise poliitikaga, mis tekitas lõhe lihtrahva ja haritud klassi vahele:

Seega Peeter I lõhestas vene ühiskonna ja selle tulemusena lõhenes ka õigeusu kirik. Kadus usk rahvusriigina arenemisse. Protestina Peeter I reformide vastu nägi Dostojevski lihtrahva eraldumist ametlikust kirikust, lahkusku ja erinevate sektide tekkimist. See on vene ühiskonna n.ö. madalam lahk. Kõrgema lahu moodustavad noored haritlased, kes on omandanud läänelikud teadmised, kaotanud seose rahvustunde ja –kultuuriga ning Dostojevski on neid ka nihilistideks nimetanud. Lõhet ja lahku tähistab vene keeles sõna raskol, lahkusuline on raskolnik. Ja „Kuritöö ja karistuse“ peategelane on noor haritlane Raskolnikov, kelle süü tahab enda peale võtta raskolnik, lahkusuline maaler Mikolka. 

Dostojevski pinnaseideed põhinevad vajadusel taastada lihtrahva ja haritud venelaste ühtsus rahvuslikul pinnasel, tuues haritlased tagasi juurte juurde, suunates ka neid lihtrahvalt õppima, mitte vaid lihtrahvale euroopalikku haridust pakkudes. Ka haridust väärtustab Dostojevski kõrgelt:

Vaated: kristlus

Dostojevski tõi Siberist kaasa käsitluse Kristusest, milles ühinevad religioosne ja filosoofline pool. Kristus pole lihtsalt jumalapoeg, ta on ka ideaalne kannatav ja missiooniga elav inimene, ülima altruismi kehastus. Sellisena nägi Kristust Immanuel Kant oma eetilises programmis, mida tuntakse kategoorilise imperatiivina. Selle esimene põhimõte on ideaalitruudus, mis mahub lausesse: “Sa pead, järelikult sa võid”. Kõlbeline kohustus toob rõõmu ja rahulduse kohustuse täitmisest ka siis, kui sellega kaasnevad kannatused.  Juba 1854.a. kirjutas Dostojevski Natalja Fonvizinale:

Järgmine oluline mõtisklus on kirja pandud taskuraamatusse naise surnukeha juures:

Dostojevski kavatses kristluse sotsiaalse väärtuse kohta kirjutada artikli „Kristlus ja sotsialism“. Artikkel jäi küll kirjutamata, kuid kirjaniku 1864-1865 taskuraamatus on selle mustandmaterjalid, mis algavad eristusega: „Sotsialismis on pirrud, kristluses isiksuse ja individuaalse tahte äärmine areng“. Üksikut pirdu või vitsa on kerge katki murda. Kui neist aga tugev kimp siduda, siis on selle murdmine pea võimatu. See on Dostojevski meelest sotsialismi idee – luua tugev ühiskond inimestest, kes peavad ohverdama osa oma vabadusest ja jäävad isiksustena nõrkadeks.

Kristluse ja eriti Kristuse teemaga seob Dostojevski oma arusaama ajastu suurimast ideest kirjanduses, mida ta arendab alates „Kuritööst ja karistusest“ kõigis oma teostes. Selleks on usk ülestõusmisse, Kristuse, Laatsaruse, tavalise inimese ülestõusmisse. Dostojevski kirjutas juba 1862. aastal:

Ka kogu Dostojevski looming on sisuliselt pühendatud taassünni ideele ning “Kuritöö ja karistus” ei ole siin erandiks.

Vaated: mõistus ja süda

Juba varases loomingus eristas kirjanik rumala mõistuse ja targa südamega inimesi. Esimestega seostub Dostojevski loomingus ratsionaalne, teoreetiline ja seega moonutav maailmatunnetus, enesejaatus, egotsentrism, sisemine vastuolulisus. Teised tunnetavad maailma emotsionaalselt, neis rõhutab kirjanik eneseeitust, altruismi, terviklikkust. Just sellel pinnal vastanduvad teoses Raskolnikov ja Marmeladova. Neist kahest põhitüübist rääkimine on oluline Dostojevski konfliktikäsitluse seisukohalt. Ka kõige sotsioloogilisemalt mõtestatava konflikti, vastuolu inimese ja ühiskonna vahel, oskab Dostojevski viia inimese hinge, näidata seda sisemise vastuoluna, isegi konfliktina teadvuse ja alateadvuse vahel. Seega on taassünd või ülestõusmine Dostojevski loomingus eelkõige sisemiste vastuolude lahendamine, tasakaalu saavutamine. Ja see pro ja contra võitluse kulg on igal inimesel individuaalne. […] Kujutades peategelast Raskolnikovi ideekangelasena, isegi artikli avaldamiseni jõudnud teoreetikuna, ei unusta kirjanik hetkekski, et Raskolnikov on nakatunud õhus lendavatest lõpetamata ideedest. Sellest tuleneb, et Raskolnikovi teooria on ja ei ole tema oma ühel ja samal ajal, s.t. see on segu ajastu ideedest. Selle seisundi on Dostojevski fikseerinud hiljem “Kirjaniku päevikus” (1876):

Samas on antud ka põhjus:

Kolm tähtsat momenti rõhutavad seda Raskolnikovi vastuolulist vahekorda oma teooriaga. Kõigepealt koosneb tema teooria võõrastest, tsitaatide, parafraaside ja allusioonide abil romaani lülitatud vaadetest. Selles teoorias võib eristada kaht aspekti, egotsentrilist ja ökonoomilist. Vastavalt on ka Raskolnikovi kuritööl kaks teineteist täiendavat motiivi: ta tahab tappa liigkasuvõtja, et tuua kasu 20 noorele, tulevikus ühiskonnale tarvilikule inimesele; ta tahab veenduda oma määratuses – on ta suurmees või värisev ussike. Seega muutub kuritöö ta jaoks n.-ö. altruistlikuks eksperimendiks, mis ka Raskolnikovi ülestunnistuses peegeldub:

Teiseks on Raskolnikov teoses kokku viidud rea tegelastega, kes kõik tema vastu vähemalt algul mingit sümpaatiat tunnevad, endiga ühisjooni otsivad ja kes kõik Raskolnikovile antipaatsed on. Põhjus on lihtne. Raskolnikov ei julge endale tunnistada, et Svidrigailovi kuritegelikus egotsentrismis (naise surm, vägistatud laps, alaealine pruut, hullunud teener) või Lužini äärmises pragmatismis (arutlus tervetest ja lõhkistest kuubedest) kangastub tema enda teooria loogikast lähtuv käitumine. Ta vihkab neis inimestes ennast, vihkab neid kui oma teisikuid, tunnetades alateadlikult oma seost nendega. Selgub, et Svidrigailov on isegi omamoodi mõõdupuuks. Kuni temasugune kurjategija elada suudab, peab ka Raskolnikov vastu. Krahh ja ülestunnistus tulevad vahetult pärast teadet Svidrigailovi enesetapu kohta. Mustandis on read: “Svidrigailov – kõige küünilisem meeletus. Sonja – kõige teostamatum lootus. (Selle peab välja ütlema Raskolnikov ise.)”

Kui teooria on seotud teadliku mõttetööga, kui inimsuhete tõmbe- ja tõukejõududes on teadlik ja alateadlik keerukalt põimunud, siis kolmandaks tuleb nimetada unenägusid kui alateadvuslikke ilminguid, mida Dostojevski on mustandmärkmetes nimetanud loodusseadusteks, mis inimestes kisendavad. Unenägude tähtsust on teoses eraldi rõhutatud, nad peegeldavad kõige selgemalt Raskolnikovi seisundit erinevatel perioodidel: soov vabaneda oma ideest pärast esimest unenägu, tapmine kui kõlbeline enesetapp teises, üksindus ja süümehoolde jäetus kolmandas ning oma teooria nägemine ülemaailmse hukutava epideemiana neljandas unenäos. Unenäod on olulised ka teiste tegelaste puhul nagu alati Dostojevski loomingus. Otseses seoses unenägudega on impulsiivne käitumine. Siia kuulub Raskolnikovi mõtlematu heldus rahaannetamise stseenides, eluga riskimine tulekahjust lapsi päästes, s.t. käitumise n.-ö. antiteoreetilisus. Enesekesksest rumala mõistuse maailmast suundub Raskolnikov Kristuse-kesksesse targa südame maailma, egoismist altruismi, kitsusest avarusse, pimedusest valgusesse, vastuoludest harmooniasse.

Elu ja looming

Aastatel 1864-1867 elas Dostojevski Peterburis Stoljarnõi põiktänavas. Sellel pisikesel tänaval oli 16 maja ja neis oli kokku 18 joogiasutust. Pärast ajakirja „Epohha“ väljaandmise lõpetamise teadet 1865. aasta juunis asus Dostojevski kohe uute plaanidega tegelema. Juba samal kuul pakkus ta mitmele ajakirjale välja uue romaani plaani, sooviga saada ajakirjalt plaani teostamiseks ka ettemaksu. Kavatsetava romaani pealkiri pidi olema „Purjutajad“ ja teemaks kõlbluse allakäik Venemaal viimase 150 aasta jooksul, seega Peeter I reformidest alates. Huvilisi siiski ei leidunud ja romaan jäigi kirjutamata. Kirjandusloolased näevad selles plaanis seost Marmeladovite perekonna kujutamisega  „Kuritöös ja karistuses“. 

Et majanduslikku olukorda pisutki leevendada ja ka võlausaldajaid  rahustada, sõlmis Dostojevski 1. juulil ülimalt riskantse lepingu kirjastaja Fjodor Stellovskiga. Ta andis suure ettemaksu eest kirjastajale õiguse avaldada Dostojevski kogutud teosed. Ohtlikuks tegi lepingu kohustus kirjutada kogutud teoste väljaande jaoks 1. novembriks 1866 täiesti uus romaan mahuga vähemalt 10 autoripoognat (üle 200 lk). Kui kirjanik poleks sellega hakkama saanud, oleks Stellovski olnud järgneva 9 aasta jooksul kõigi Dostojevski teoste ainuomanik õigusega neid autorile midagi maksmata avaldada. Nii pidi Dostojevski tegema „Kuritöö ja karistuse“ kirjutamises enne epiloogi valmimist pausi. Tänu stenograafiaprofessor Pavel Olhinile, kes saatis kirjanikule appi oma parima õpilase, suutis Dostojevski 26 päevaga dikteerida stenografist Anna Snitkinale romaani „Mängur“ ning tähtajast kinni pidada. Mõned kuud hiljem, 1867. a veebruaris sai Anna Snitkinast Dostojevski teine abikaasa. 

Stellovskilt saadud rahaga toetas kirjanik venna peret, maksis ajakirja ja enda võlgu ning reisis juba samal kuul 1865. Wisbadenisse tervist kosutama ja kirjutamist jätkama. Et ülejäänud rahaga oleks väga raske olnud uue teose valmimiseni hakkama saada, proovis Dostojevski õnne kasiinos, kus mängis viie päevaga maha kogu oma raha ja isegi taskukella. Ta saatis laenupalvega kirju välismaal elavatele vene kirjanikele ja vahel ka sai pisut laenu, kuid oli siiski üliraskes seisus. Selles lootusetus olukorras mõtles Dostojevski välja uue plaani.

1865. a septembris kirjutas Dostojevski ajakirja „Russkij vestnik“ toimetajale Mihhail Katkovile uue romaani plaanist, taas lootuses ettemaksule:

Katkovile plaan meeldis ja ta saatiski Dostojevskile raha veel kirjutamata romaani ettemaksuks. Kirjutamist alustas Dostojevski tõesti “pühholoogilise aruande” vormis. See pidi olema kurjategija pihtimus, päevik, mida ta hakkas pidama 5 päeva pärast tapmist. Ühelt poolt oli pihtimuslik vorm Dostojevskile eelnenud märkmete ja ülestähenduste taustal harjumuspärane, teisalt oli kirjanikul siin ka oma eeskuju. 1861.a. veebruaris oli ajakiri “Vremja” avaldanud ülevaate Pierre Français Lacenaire’i kohtuprotsessist Prantsusmaal. Lacenaire kirjutas vanglas luuletusi ja memuaare, milles püüdis oma kuritegu esitada protestina ebaõiglase ühiskonna vastu ja ennast selle ühiskonna ohvrina. Samalaadsed olid ka tema tunnistused, kuigi see teda hukkamisest ei päästnud. Ülevaate sellest protsessist juhatas ajakirjas sisse Dostojevski allkirjata saatesõna, milles ta väitis, et:

Ka kirjaniku seisukohalt andis Dostojevski sellele protsessile hinnangu:

Esimese redaktsiooni subjektiivsus ei rahuldanud kirjanikku. Teises redaktsioonis suurendas kirjanik pihtimuse ajalist distantsi. Sellest pidi saama kurjategija jutustus 8 aastat tagasi toimunud sündmustest, „kõigest järjekorras“. Kuid ka see ei rahuldanud Dostojevskit ning ta põletas kirjutatu, et alustada täiesti uue plaaniga. Kolmas redaktsioon tähendas loobumist pihtimusest ja loo esitamist läbi kõiketeadva, kuid nähtamatu autori silmade. See “nähtamatu, kuid kõiketeadev olevus […] teeb kõigile nähtavaks ühe uue põlvkonna esindaja.” Selle hoiakuga valmivad „Kuritöö ja karistuse“ esimesed osad, mis juba 1865. a. detsembris ajakirja toimetusse jõuavad. Pärast romaani ilmumist ajakirjas „Russkij vestnik“ tekitas kirjanik veel neljanda redaktsiooni 1867. aasta alguses, kui romaan ilmus eraldi raamatuna. Dostojevski jaoks oli tähtis taastada romaani algselt plaanitud liigendumine kuueks osaks ja epiloogiks. Seitsmeks osaks jaotumine oli kirjaniku jaoks väga tähenduslik.

„Kuritöö ja karistuse“ kuritöö osas võis Dostojevski silmas pidada kuritööd, mille üksikasju hakati lehtedes esitama 1865. aasta  septembris. G.Tšistov, 27-aastane raskolnik, tappis 1865. aasta jaanuaris kaks vanainimest, köögitüdruku ja pesunaise, et nende perenaine paljaks röövida. Kuritegu leidis aset kella 7 ja 9 vahel õhtul, tapariistaks oli kirves ja laibad leiti eri tubadest vereloigus. Kõik need üksikasjad meenuvad kohe “Kuritöö ja karistuse” lugejale. Kuid Dostojevski peategelane on intelligent, oma kuritööle teoreetilist põhjendust otsiv inimene ning selles plaanis seob autor ta küllalt nähtavalt Balzaci’i Rastignac’i, Puškini Hermani, Godunovi ja Salieriga, s.t. kuritööd õigustavate, teoretiseerivate tegelaste galeriiga. Lisada võiks veel terve plejaadi tegelasi romantikute või romantismile lähedaste kirjanike loomingust (Byron, Hoffmann, Nodier, Sand jt.) – on ju Dostojevski üldse üks literatuursemaid autoreid maailmakirjanduses. See asjaolu lubab rääkida korraga tema kaasaegsusest ja igavikulisusest.

1866. a jaanuaris leidis aset veel üks kuritegu. Moskva ülikooli üliõpilane A.Danilov tappis liigkasuvõtja ja selle teenija. Dostojevski romaani see osa, mis kujutas tapmist, oli juba ajakirja toimetuses, kuid ei olnud veel ilmunud. Seega on tegemist kuritööga, mis ei saanud olla eeskujuks Dostojevskile ja ka Dostojevski romaan ei saanud olla eeskujuks kurjategijale. Dostojevskile andis see asjaolu võimaluse uhke olla oma ettenägelikkusele.

1866. a jaanuaris, kui romaani esimesed osad oli juba ajakirjale üle antud, püüab Dostojevski sõnastada nii kirjutatud kui veel kirjutamata osade peamise idee:

Kasutamata jääb siiski ka viimase rea plaan: