Arreteerimine

1849. aasta jaanuaris/veebruaris külastas Dostojevski petraševskilase Nikolai Spešnevi revolutsioonilist ringi (ka Durovi ring). 15. aprillil luges ta koosolekul ette “Belinski kirja Gogolile”, mis oli keelatud tekst. 23. aprilli vahistati Dostojevski koos teiste petraševskilastega ning järgnevad kaheksa kuud veetis ta Peeter-Pauli kindluses kohut oodates. Kongis kirjutas ta jutustuse „Väike kangelane“, mis nagu „Netotška Nezvanovagi“ käsitleb noore inimese kujunemist. Ülekuulamistel eitas Dostojevski kõiki süüdistusi, kuid pidi tunnistama Belinski kirja Gogolile kui keelatud teose ettelugemist. 13. novembril mõistis Sõjakohtu komisjon ta süüdi „kuritegeliku religiooni ja valitsusevastase kirja levitamises“ ja määras karistuseks kõigi õiguste äravõtmise ning surmanuhtluse mahalaskmise läbi. 19. novembril asendati surmanuhtlus kui antud kuritöö puhul liiga karm karistus 8-aastase sunnitööga. Sama kuu lõpus kinnitas keiser Nikolai I Dostojevski karistuseks 4 aastat sunnitööd ja sellele järgneva sõjaväeteenistuse reamehena. 

Surmanuhtlusest loobumisest surmamõistetud esialgu ei teavitatud ning nad pidid poolteist kuud elama peatse hukkamise ootuses. Üks neist ka hullus selle pinge all. 22. detsembril toimus Peterburis Semjonovi platsil „mahalaskmise etendus“. Esimesed kolm postide külge seotud mahalastavat (Dostojevski pidi olema teises kolmikus) said kuulda käsklust „püssid palge“ ja seejärel teadet armuandmisest ning mahalaskmise asendamisest sunnitööga. Seda seisundit kirjeldas Dostojevski hiljem oma romaanis „Idioot“, aga ka “Kuritöös ja karistuses” kirjeldab Raskolnikov oma enesetunnet teel Marmeladovi surivoodi juurest: “See tundmus võis sarnaneda surmamõistetu omaga, kellele äkki teatatakse andeksandmisest.”

2 päeva hiljem, 24. detsembril algas süüdimõistetute Siberi-teekond, mis kestis kokku kuu aega. Teel, Tobolski tapivanglas peatudes, kohtus Dostojevski dekabristide naistega, kes kinkisid igale petraševskilasele evangeeliumiraamatu, mis hakkas Dostojevskil täitma ka märkmiku rolli.

Evangeelium on avatud Matteuse evangeeliumi III peatüki 14. salmi kohalt. Elu rasketel hetkedel avas Dostojevski evangeeliumi juhuslikust kohast ja võttis alati juhiseks vasakus ülemises nurgas oleva salmi sisu, mida ta olukorrale vastavalt tõlgendas. Matteuse evangeeliumi III. peatüki 14. salm on osa Jeesuse ristimise loost Ristija Johannese poolt: “Kuid Johannes peatas teda öeldes: “Minule on vaja, et sina mind ristiksid, ja sina tuled minu juurde!”” Dostojevski võttis seda salmi kui peatse surma ennustust ja laskis lapsed hüvastijätuks enda juurde tuua. Järgmisel päeval ta surigi.