Omski sunnitöövangla - Dostojevski ekraanil

Omski sunnitöövangla elutingimused olid mõistagi kohutavad. Kuna Dostojevski kuulus “kõige ohtlikumate” kurjategijate hulka, oli ta vangistuse lõpuni kätest ja jalgadest aheldatud. Lugemiseks oli tal sel perioodil ainsa lubatud raamatuna piibel. Ta kasutas seda ka päevikuna. Et teda tabasid neil aastatel mitmed epilepsiahood, siis sai ta veeta päris palju aega vangla haiglas. Vangla arst püüdis talle paremat toitu leida ning hoidis teda seal tihti vajalikust kauem. Füüsilisi karistusi Dostojevski vanglas ei saanud, küll aga hoolitses haiglas vitstega karistatute eest. 1851 jõulude ajal lubati vangidel korraldada teatrietendus, mille üheks lavastajaks oli Dostojevski. Oma vanglaelu vahendavas teoses “Märkmed surnud majast” (1861-62), kirjeldas ta kaasvange kui väga andekaid inimesi, kes pole aga saanud oma annet arendada. See on teos, milles Dostojevski sõnastas otse oma arusaama inimese loomusest.

Pilt tarast — Sunnitöövanglat ümbritses kõrge puutara. Allikas

Pilt kasarmust — Vangid elasid trellitatud akendega kasarmutes. Allikas

“Märkmetest surnud majast”:

“Ülemused imestavad vahel, kuidas mõni vang on aastate viisi elanud korralikult, eeskujulikult, on isegi kümnikuks pandud kiiduväärse käitumise eest, ja äkki, asja ees, teist taga – justnagu oleks talle paharet sisse läinud – läheb ta pööraseks, hakkab purjutama ja laamendama, vahel saab koguni mõne kaelakohtuliku kuriteoga hakkama, kas osutab avalikku aupakkumatust kõrgema ülemuse vastu, tapab või vägistab kellegi ja nii edasi. Vaadatakse ja imestatakse. Aga võib-olla on selle äkilise purske põhjuseks niisuguse inimese puhul, kellest seda kõige vähem oleks võidud oodata, üksnes ängistusest aetud kramplik tung ennast avaldada, instinktiivne vajadus ennast tunda anda, ilmutada oma maharõhutud isiksust, mis on äkki nähtavaks saanud ja avaldub tigeduses, hulluses, mõistuse sõgenemises, vihahoos, krampides. Just nõnda prõmmib võib-olla elavalt mahamaetu ja hauas ülesärganu vastu kirstukaant ja püüab seda kõrvale lükata, kuigi ta mõistus võiks talle selgeks teha, et kõik ta pingutused on asjatud. Kuid selles asi ongi, et siin pole mõistusega tegemist, need on krambid.” “Türannia on harjumus; tal on omadus areneda, lõpuks ta areneb haiguseks. Ma usun kindlalt, et harjumus viib ka kõige parema inimese toore ja tuima elaja tasemele. Veri ja võim joovastavad; arenevad jõhkrus ja tiirasus; mõistusele ja meeltele muutuvad kättesaadavaks ja hakkavad lõpuks maitsema kõige loomuvastasemad lõbud. Inimene ja kodanik hukkuvad türannis igaveseks ning inimväärsuse, kahetsuse ja uuestisünni tee on talle juba peaaegu võimatu. Peale kõige muu mõjub niisugune eeskuju, niisuguse omavoli võimaluski tervele ühiskonnale nakatavalt: selline võim on ahvatlev. Ühiskond, mis niisugusesse nähtusse ükskõikselt suhtub, on oma alustes juba ise nakatatud. Ühesõnaga, kehalise karistuse õigus, mis on ühele antud teise üle, on üks ühiskonna mädapaiseid, üks tõhusamaid abinõusid, et hävitada juba eos iga tsiviliseerituks saamise katsegi, ja küllaldane põhjus ühiskonna vältimatuks ja vääramatuks lagunemiseks.” “Peaaegu igas tänapäeva inimeses on eos timuka omadusi. Ainult et inimese elajalikud omadused ei arene kõigil ühtviisi. Kui nad aga mõnes inimeses lämmatavad oma arenemisega kõik muud omadused, siis saab niisugusest inimesest muidugi jõle ja hirmus olend. Timukaid on kahte liiki: ühed on seda vabatahtlikult, teised aga sunnitult, käsualusena.”

Konstantin Pomerantsevi maalil “Jõulupüha Surnud majas” (1862) istub Dostojevski kasarmu lavatsil. Allikas