"Kuritöö ja karistus", "Mängur"
“Kuritöö ja karistus” (“Преступление и наказание”) on esimene Dostojevski suurtest romaanidest. Kirjanik kõrvutab siin inimesekeskse ja Kristusekeskse maailmapildi ja näitab ideede mõju inimesele.
Peategelane sooritab mõrvad katsena sarnaneda oma eeskujule Napoleonile ja püüab järgida oma ratsionaalset käsitlust suurmeestest ja kuritööst. Samas ei ole ta argielus sugugi ratsionaale, olles alati impulsiivselt abivalmis. Kogu romaan on vabanemise lugu oma teooriast ja Kristuse leidmisest ideaalina. Naispeategelane Sonja Marmeladova esindab Kristusekesksust ja sellele vastavalt eitab ta inimese õigust otsustada teiste inimeste elude üle, sest jumal on asjade mõõt. Meespeategelase Rodion Raskolnikovi järgi aga on vähemasti suurmeestel õigus maailma ümber korraldada oma parimast arusaamisest lähtudes. Kõigis Dostojevski järgnevates romaanides kordub sama motiivina arusaam, et kui inimene on asjade mõõt, siis varem või hiljem jõuab see inimene “kõik on lubatud” staadiumini. See aga tähendab tihti vägivalda. Romaani epiloogis nimetab kirjanik Raskolnikovi muutumist üleminekuks ühest maailmast teise. Sügavamal tasandil on selle ja ka järgmiste romaanide keskseimaks teemaks ülestõusmine, selle võimalused ja võimatused.
“Mängur” (“Игрок”) on kirjutatud enne “Kuritöö ja karistuse” lõpetamist seoses kirjastaja Stellovskiga sõlmitud orjastava lepinguga. Dostojevski kasutas stsenografisti abi ja lõpetas romaani tähtajaks 26 päevaga. Selle teemaks on isiklikud kogemused mängupõrgutest ja mänguri tüübi analüüs. Kirjanik kirjeldab mängurit oma kirgedes ühest äärmusest teise kõikuva inimesena, kes kord kuum, kord külm olles muutub lõpuks leigeks, see tähendab kaotab oma isiksuse.
