Lapsepõlv Moskvas ja Darojoves
Dostojevskite perekond pidi mahtuma haigla tiibhoones asunud korterisse, milles oli kaks tuba, esik ja köök. Esikust eraldati väike ruum vanematele poistele.
Perekonna elurütmi määras ära isa tegevus. Isa tõusis kell 6, tegi ringkäigu haiglas, seejärel külastas erapatsiente linnas, pärast 12 söödi lõunat, seejärel oli väike puhkus ja taas haiglatöö õhtuni välja. Õhtusöök oli iga päev täpselt kell 9, misjärel lapsed lugesid elutoas pühapiltide ees õhtupalve ja läksid magama. Fjodor Dostojevski üks alaline meenutus oli lapsepõlvest just õhtune palvetamine elutoas ja seda ka külaliste juuresolekul.
Patriarhaalne elukorraldus tähendas täpset kinnipidamist reeglitest. Reeglite hulka kuulus ka keeld üksinda haigla aias liikuda ja nii võõraste täiskasvanute kui lastega suhelda. Vanemate laste suuremaks kasvades ei lastud neil ka linnas üksi käia ning isegi lähedal asuvasse pansionisse tundidesse viidi neid isa tõllaga. Samuti ei antud poistele taskuraha. Kogu ranguse juures ei kogenud Dostojevskite lapsed füüsilist vägivalda, ei saanud nad vitsa ega pidanud nurgas põrandal põlvitama. Reeglite rikkumisega on seotud üks juhtum, mille mitteteadmine on tekitanud eriti psühhoanalüütilistes käsitlustes arvamuse, et alaealise vägistamise motiiv Dostojevski teostes võib olla seotud tema isikliku süütundega. 1870. aastatel oli Anna Filosofova salongis väike seltskond, teiste seas ka luuletaja Afanassi Fet ja Fjodor Dostojevski. Keegi tõstatas küsimuse suurimast patust. Dostojevski olla vastanud, et „kõige õudsem, kõige hirmsam patt on lapse vägistamine. Võtta elu on õudne, aga võtta ära usk armastuse ilusse on veel hirmsam kuritegu“. Ja edasi jutustas Dostojevski loo oma lapsepõlvest, kui ta 8-aastase poisina mängis haigla aias umbes endavanuse tüdrukuga, kutsari või koka tütrega: „Ja siis mingi purjus lurjus vägistas selle tüdruku ja ta suri verekaotusest. Mäletan, et mind saadeti isa järele, kuid oli juba hilja. See mälestus on mind kogu elu jälitanud kui kõige õudsem kuritegu, kui kõige kohutavam patt, millele pole ega saagi olla andestust, ja just selle kõige kohutavama kuritööga karistasin ma Stavroginit „Kurjadest vaimudest“…“
Ranged põhimõtted olid seotud ka isa sooviga lastest tõeliselt valgustatud ühiskonnaliikmed kasvatada. Lugema õpetas lapsi ema ja õpetamist alustati nelja aasta vanuselt. Aabitsa asemel kasutati peres raamatut „Sada neli püha lugu Vanast ja Uuest Testamendist“, mida Dostojevski on meenutanud kui vapustavat raamatut. Dostojevski oli kahene, kui pärast kolmanda lapse, Varvara sündi võeti perre lastehoidja Aljona Frolovna, keda lapsed on meenutanud kui suurepärast jutuvestjat. Lapsed said kuulda nii vene muinasjutte, bõliinade lugusid, aga ka „Tuhande ja ühe öö“ muinasjutte. Tollal oli levinud ettelugemiskultuur. Perekondlikel õhtutel loeti ette Ann Radcliffe’i romaane, mis oma gooti stiilis õudustega lastele meelde jäid. Muidugi loeti ette parimate vene kirjanike teoseid. Seetõttu puutus Dostojevski varakult kokku Nikolai Karamzini, Gavrila Deržavini ja Vassili Žukovski loominguga. Põhjalikult tundis ta Aleksandr Puškini proosat, luulet teadis peaaegu peast ning Puškini surm 1837. aastal oli talle isiklik tragöödia. Dostojevski isa luges lastele ette ka Karamzini „Vene riigi ajalugu“, mida Dostojevski meenutab sõnadega: „Olin kõigest kümneaastane, kui ma juba teadsin pea kõiki Vene ajaloo tähtsamaid episoode.“ Lugemismuljetele lisandusid nii laadakomejantidest kui ka Vene, Itaalia ja Saksa teatrite etendustest saadud elamused.
1831. aastal ostis Mihhail Dostojevski naise pere abiga 150 kilomeetri kaugusele Moskvast pisikese Darovoje mõisa, mis vormistati naise nimele. Talupoegi oli seal vähe ja maa vilets, aga perele tekkis koht, kus suviti olla. 1833. aastal ostis ta veel teisegi väikese mõisa Tšeremošna ja nüüdsest kuulus talle umbes sada meeshinge. Majanduslikult need mõisad end ära ei tasunud, selle põhjuseks oli mitu ikaldusaastat, suur tulekahju ühes külas ning mõisniku oskamatus majandada. Kõige tagajärjeks oli rahapuudus ning mõisate pantimine.
Fjodor Dostojevski ema Maria perekond ei olnud samuti rikas, kuid tema lastetu õde sai jõukaks abielludes ning aitas ilmselt osta Darovoje mõisa ja hiljem õe lapsi kasvatada. Kokku sünnitas Maria Dostojevskaja kaheksa last, neist tütar Ljubov suri varsti pärast sündimist. Esiklaps oli Mihhail, järgmisena sündis Fjodor, seejärel Varvara, Andrei, Vera, Nikolai ja Aleksandra.