Liigu põhisisu juurde

Naise ja venna surm

1864. osutus Dostojevski elus üheks raskeimaks aastaks. 15. aprillil suri Dostojevski abikaasa Maria Dmitrjevna tiisikusse. Vaevalt kolm kuud hiljem, 10. juulil lahkus elavate kirjast vend Mihhail. 7. oktoobril suri mõttekaaslane kriitik Apollon Grigorjev. 

elutee
Pilt Mihhail Dostojevskist
Mihhail Dostojevski (1820–1864). Allikas

Venna näol jäi Dostojevski ilma ajakirja rahaasju haldavast tegevtoimetajast, Grigorjevi näol juhtivast kriitikust ning ideoloogist, kes tema maailmavaadet palju mõjutas. Ajakiri oli võlgades, lisaks võttis Dostojevski enda kanda ka venna võlad. Kuigi ta püüdis ajakirja väljaandmist jätkata, oli ta sunnitud 1865. aasta juunis  teatama ajakirja sulgemisest. Võlgadest pääsemiseks jäi üle loota vaid oma loomingule. Dostojevski kirjutas nooremale vennale Andreile:

„Vend Miša suri maksamädaniku ja sellele järgnenud sapimürgistuse tõttu. […] Ma ei hakka Sulle rääkima, kui palju ma temaga kaotasin. See inimene armastas mind kõige rohkem maailmas, isegi rohkem kui naist ja lapsi, keda ta jumaldas. Tõenäoliselt oled Sa juba kellegi käest kuulnud, et tänavu aprillis matsin ma oma naise Moskvas, kus ta suri tiisikusse. Ühe aastaga oleks mu elu nagu murdunud. Need kaks olevust olid pikka aega kogu mu elu sisuks. Kust leida veel selliseid inimesi? Ega ei tahakski neid otsida. Ja ega neid pole ka võimalik leida. Ees on külm üksildane vanaduspõlv ja langetõbi. Kõik venna perekonna asjad on kohutavalt laokil. Toimetuse asjaajamised (tohutud ja keerulised asjaajamised) — selle kõik võtan ma enda peale. Palju on võlgu. Perekonnal pole krossigi ja kõik on alaealised. Kõik nutavad ja kurvastavad, eriti Emilia Fjodorovna, kes pealegi veel tulevikku kardab. Muidugi olen ma nüüdsest peale nende teener. Niisuguse venna heaks, nagu tema oli, annan ma nii pea kui tervise“

(A.M. Dostojevskile, Peterburi 1864)

Et majanduslikku olukorda pisutki leevendada ja ka võlausaldajaid  rahustada, sõlmis Dostojevski 1. juulil ülimalt riskantse lepingu kirjastaja Fjodor Stellovskiga. Ta andis suure ettemaksu eest kirjastajale õiguse avaldada Dostojevski kogutud teosed. Ohtlikuks tegi lepingu kohustus kirjutada kogutud teoste väljaande jaoks 1. novembriks 1866 täiesti uus romaan mahuga vähemalt 10 autoripoognat (üle 200 lk). Kui kirjanik poleks sellega hakkama saanud, oleks Stellovski olnud järgneva 9 aasta jooksul kõigi Dostojevski teoste ainuomanik õigusega neid autorile midagi maksmata avaldada. Nii pidi Dostojevski tegema „Kuritöö ja karistuse“ kirjutamises enne epiloogi valmimist pausi.