Õpinguaastad Moskva pansionides
1832. aastal algas Dostojevski haridustee. Vanemad pojad anti kõigepealt koduõpetajate hoole alla. Õpetati jumalasõna, vene keelt ja kirjandust, aritmeetikat ja geograafiat.
Iga päev viidi vanemad poisid Drašussovi poolpansioni, kus nad õppisid prantsuse keelt. Lisaks õpetas isa neile õhtuti ladina keelt. 1834. aastal pandi Mihhail ja Fjodor tädi rahalisel toetusel Tšermaki täispansioni, kust lubati koju vaid nädalavahetusteks. Selle range režiimiga Moskva parima erakooli täiskursus kestis kolm aastat, otsest õppetööd oli kuni üheksa tundi päevas, lisaks kordamine. Äratus oli talvel kell 7, kevadel-sügisel kell 6, õhtusöök oli alles kell 10. Õpetati matemaatikat, retoorikat, geograafiat, ajalugu, füüsikat, loogikat ning vene, kreeka, ladina, saksa, inglise ja prantsuse keelt, lisaks kirjatehnikat, joonistamist ja tantsimist. Mõlemad vennad on vaimustusega meenutanud õpetaja Nikolai Bilevitšit, kes süvendas poistes huvi kirjanduse, eriti Nikolai Gogoli ja Friedrich Schilleri loomingu vastu. Ta oli ise Schillerit tõlkinud ning ka Dostojevski vanemast vennast Mihhailist sai Schilleri tõlkija, Fjodorist austaja.
Tšermaki pansionis õppis Dostojevski 1837. aasta kevadeni. Sellesse aega jääb tema kirjandushuvi kujunemine kirjanduslikuks loovuseks. Kindlasti mõjutas seda ajakirja „Библиотека для чтения“ (“Raamatukogu lugemiseks”) tellimine koju ja sellest tollase uudiskirjanduse ja uute tõlgete lugemine. Victor Hugo ja George Sand said Dostojevski lemmikuteks, Puškini „Padaemandale“ on ta viidanud mitmes oma teoses, Honoré de Balzaci „Isa Goriot“ tekitas nii suure huvi selle kirjaniku vastu, et Dostojevski tõlkis tema romaani „Eugénie Grandet“ vene keelde ja sellest sai 1844. aastal tema esimene ilmunud töö. Tõsi küll, tõlkija nime ei olnud nimetatud ja tõlge ise oli stiililt Balzaci tekstist romantilisem.