Pulmad Anna Grigorjevna Snitkinaga, sõit välismaale

Tänu stenograafiaprofessor Pavel Olhinile, kes saatis kirjanikule appi oma parima õpilase, suutis Dostojevski 26 päevaga dikteerida stenografist Anna Snitkinale romaani „Mängur“ ning tähtajast kinni pidada. Mõned kuud hiljem, 1867. aasta 15. veebruaril sai Anna Snitkinast Dostojevski teine abikaasa. Paar kuud hiljem sõideti pikemaks välismaale.

Vana pilt katedraalist — Peterburi Püha Kolmainu katedraal ehk Troitski Izmaili katedraal, kus Dostojevski ja Anna Snitkina laulatati. Allikas

„Kuritöö ja karistuse“ honorar ei võimalda kadunud venna perekonna ja kirjaniku enda võlgu ära maksta ning võlausaldajate eest põgenemise eesmärgil ja uue romaani kirjutamiseks loomingulise rahu lootuses plaanis kirjanik välismaale sõita. Plaani teostamiseks palus ta ajakirja „Русский вестник“ (“Vene Sõnumitooja”) toimetajalt Mihhail Katkovilt avanssi uue romaani kirjutamiseks. Ta oli arvestanud, et vajab selleks 2000 rubla, mida Katkov ka lubas, kuid oli nõus selle raha andma kahes jaos, seega alguseks vaid 1000 rubla. Dostojevski andis sellest teada oma tulevasele abikaasale Anna Snitkinale:

„Nüüd, mu ülikallis Anja, on asi sedamoodi: meie saatus on otsustatud, raha on olemas ja me abiellume nii kiiresti kui saame, kuid ühtlasi ootab meid ees suur kitsikus, sest teine tuhat lükkub väga kauge aja peale, meie aga vajame kohe kaht tuhandet, viimast kui kopikat (mäletad, me arvestasime). Ei tea veel, kuidas seda lahendada, aga olgu mis on, meie pulmad võib ikkagi ära pidada. Ja jumal tänatud, jumal tänatud! Kallistan ja suudlen Sind 100 korda järjest.“

(A. G. Snitkinale, Peterburi 1867)

Pikema selgituse leiab sellele eluperioodile Dostojevski kirjast oma heale tuttavale Apollinaria Suslovale:

„Abiellusin käesoleva aasta veebruaris. Lepingu põhjal olin ma Kohustatud Stellovskile möödunud aasta 1. novembriks uuest romaanist esitama vähemalt 10 poognat tavalises trükikirjas, vastasel juhul oleksin pidanud hirmsat leppetrahvi maksma. Samal ajal kirjutasin ma romaani “Russki Vestnikule”, 24 poognat oli valmis, kirjutada jäi veel 12. Ja nüüd need 10 poognat Stellovskile. Oli 4. oktoober, mina polnud veel alustadagi jõudnud. Miljukov andis mulle nõu võtta stenografist, et romaani dikteerida, mis asja neljakordselt kiirendaks. Stenograafiaprofessor Olhin saatis mulle oma parima õpilase, kellega ma ka kokkuleppele jõudsin. 4. oktoobrist siis alustasimegi. Minu stenografist Anna Grigorjevna Snitkina oli noor ja küllaltki nägus tütarlaps, 20-aastane, heast perekonnast, eeskujulikult gümnaasiumikursuse lõpetanud, erakordselt hea ja selge iseloomuga. Töö edenes suurepäraselt. 28. oktoobriks sai romaan “Mängur” (nüüd juba ilmunud) 24 päevaga valmis. Töö lõpul märkasin ma, et mu stenografist mind südamest armastab, kuigi ta polnud sellest sõnakestki rääkinud, mulle aga oli ta ikka rohkem meeldima hakanud. Kuna mu elu oli pärast venna surma kohutavalt igav ja raske, siis tegin ma neiule abieluettepaneku. Ta võttis selle vastu ja nüüd me olemegi abielus. Vanusevahe on kohutav (20 ja 44), kuid ma hakkan ikka rohkem uskuma, et ta saab õnnelikuks. Süda on tal õigel kohal ja armastada ta oskab. Nüüd minu olukorrast üldse. Sulle on osalt teada, et pärast venna surma panin ma ajakirjaga jännates lõplikult oma tervise nahka, kuid kurnatuna võitlusest ükskõikse publikuga jne. jne. loobusin ajakirjast. Lisaks andsin 3000 (mis ma sain Stellovskile müüdud teose eest) tagastamatult võõra ajakirja heaks, venna perekonna ülalpidamiseks ja tema võlausaldajatele maksmiseks. Lugu lõppes sellega, et mässisin end ajakirja pärast uutesse võlgadesse, ja koos venna maksmata jäänud võlgadega, mis tuli mul enda kanda võtta, tegi see kokku üle 15 000. Niisuguses seisus olid asjad, kui ma 65. aastal välismaale sõitsin, reisikapitaliks kõigest 40 napoleondoori. Välismaal jõudsin otsusele, et need 15 000 saan ma ära maksta ainult endale lootes. Pealegi muutus elu mulle äärmiselt vastikuks pärast venna surma, kes oli mulle väga kallis. Mõtlesin veel leida südame, mis mu tunnetele vastaks, kuid ei leidnud. Siis sukeldusin töösse ja alustasin romaani kirjutamist. Kõige rohkem maksis Katkov, ja ma andsingi Katkovile. Kuid 37-poognaline romaan ja veel 10 poognat Stellovskile käisid mulle üle jõu, kuigi ma mõlemad tööd siiski lõpetasin. Mu langetõbi on koledal kombel halvenenud, kuid see-eest olen saanud meelt lahutada ja pääsenud peale kõige muu võlavanglast. Romaan tõi mulle sisse (koos teise väljaandega) kuni 14 000, sellest ma elasin ja maksin peale kõige muu viieteistkümnest tuhandest 12 000 ära. Nüüd on mul kaelas kõigest 3000 võlga. Kuid need 3000 on kõige tigedamad. Mida rohkem raha ära annad, seda kannatamatumaks ja ogaramaks lähevad võlausaldajad. Pea meeles, kui ma poleks seda võlga enda peale võtnud, poleks võlausaldajad kopikatki saanud. Ja nad teavad seda, nad ju palusid mul need võlad halastusest enda peale võtta, lubades mind mitte torkida. 12 000 äramaksmine aga äratas nende saamahimu, kes polnud oma vekslite põhjal veel midagi saanud. Enne uut aastat mul nüüd raha ei ole, ja siis ka ainult tingimusel, et alustan uut tööd, mille kallal ma nüüd istungi. Aga kuidas ma lõpetan, kui nad mulle rahu ei anna; sestap sõitsin (naisega) välismaale. Pealegi loodan ma välismaal oma tõvele kergendust, Peterburis oli viimasel ajal juba lausa võimatu töötada, öösiti enam istuda ei saa, kohe on atakk. Niisiis tahan ma siin tervist parandada ja töö lõpetada. Raha võtsin Katkovilt ette. Seal anti meelsasti. Nad maksavad kuninglikult. Ma teatasin kohe algul Katkovile, et olen slavofiil ja pole tema mõningate seisukohtadega nõus. See parandas ja hõlbustas tunduvalt meie suhteid. Erainimesena on ta õilsaim inimene ilmas. Ma ei tundnud teda varem üldse. Tema tohutu enesearmastus teeb talle koledat kahju. Aga kellel meist poleks tohutut enesearmastust?“

(A. Suslovale, Saksamaa 1867. a kevad)

Laulatus toimus 15. veebruaril 1867 ja 14. aprillil sõitis noorpaar välismaale. Nad peatusid kõigepealt Saksamaal, külastades Berliini, Dresdenit, Hamburgi ja Baden-Badenit. Seejärel vahetasid Dostojevskid riiki, liikudes Saksamaalt kõigepealt Šveitsi ja sealt edasi Itaaliasse. Tulevase romaani “Idioot” esimesed visandid paneb Dostojevski kirja 1867. a. septembris Genfis, kus sündis ja suri ka ta tütar, ja jääb Šveitsi terveks aastaks. 1868. a. septembris kolib kirjanik Itaaliasse, kus kirjutab romaani novembri keskpaigani Milanos ning lõpetab selle 1869. a jaanuaris Firenzes.

Portree Anna Snitkina-Dostojevskajast — Anna Snitkina-Dostojevskaja 1863. Allikas

Dostojevski plaanis uut romaani, kuid samal ajal püüdis ta selle valmimise kindlustamiseks oma ainelist seisu parandada. Talle saab kinnisideeks võimalus lahendada rahamured kasiinodes. Naise nõusolekul ruletil alustades ei suuda ta ka pärast suuri kaotusi siiski oma mängukirest loobuda. See toob kaasa lõputu rahahäda, asjade pantimise ja kõigilt tuttavatelt laenamise. Ja muidugi ei edenenud selles olukorras kirjutamine.

Neli aastat hiljem kirjutab Dostojevski naisele:

„Kümme aastat (või õigemini venna surmast saadik, kui mulle äkki võlakoorem kaela langes) unistasin ma aina võidust. Unistasin tõsiselt, kirglikult. Nüüd on kõigel lõpp! See oli absoluutselt viimane kord! Anja, usud Sa seda, et mul on nüüd käed vabad; ma olin seotud mänguga, nüüd hakkan ma tööle mõtlema ja ei unista enam ööde kaupa mängust, nagu see siiani oli. Järelikult edeneb ka töö paremini ja tiidsamalt, ning jumal õnnistab seda! Anja, hoia oma süda mulle, ära hakka mind vihkama, ära lakka mind armastamast! Nüüd, kus ma olen uueks inimeseks saanud, — läheme koos, ja ma teen kõik, et Sa saaksid õnnelikuks.“

(A.G. Snitkinale, Wiesbaden 1871)

Naise mälestustes on kirjas, et ta algul siiski ei uskunud seda äkilist meelemuutust, kuid pidi hiljem tõdema, et mängukirest tervenemine tuli „äkki ja igaveseks“. Kindlasti aitasid sellele erineval viisil kaasa tütre Sofia (Sonja) surm kolme kuu vanusena ja juba pärast „Idioodi“ lõpetamist tütre Ljubovi sünd (14.09.1869). Teise tütre sünniga seoses meenutab naine, kuidas „õnn lõi meie peres taas särama“. Lisaks kandis Dostojevski naine saatusliku kirja saamise hetkel üsas poega, kes sai nimeks Fjodor.