Tutvumine Nekrassovi ja Belinskiga; seejärel “Petraševski reedetel” osalemine

Dostojevski kaasaja juhtiv kriitik Vissarion Belinski koondas enda ümber rühma noori kirjanikke, et suunata neid kogu kultuuri muutma. Belinski lähtepunktiks oli Venemaa igakülgne mahajäämus Euroopast. Mahajäämuse üks põhjusi olnud eneseanalüüsi ebapiisavus. Kirjandus saab olla osa eneseanalüüsist, kuid selleks vajab ta žanriliste hoiakute muutumist. Sotsiaalne analüüs on jõukohane vaid sotsiaalsele romaanile. Kuna romaan ei teki kultuuri üleöö, tuleb seda kultiveerida ja kõige lihtsam on seda teha analüütiliste lühižanrite abil. Antud ajastu iseloomulikuks mõisteks sai füsioloogiline olukirjeldus. Lisaks sisendas Belinski oma jüngritele põhimõtet, et mahajäämuse tingimustes tähendab tegelikkuse täpne analüüs ühtlasi selle tegelikkuse kriitikat. Siin on siis vene kriitilise realismi juured.

Kuid Belinskil oli veel hoiak, millega ta püüdis tervet kirjandusprotsessi juhtida. See tulenes tema talentide ja geeniuste teooriast. Kirjaniku ja kriitiku Nikolai Nekrassovi toimetatud kogumiku „Peterburi füsioloogia“ (1845) eessõnas kirjutab Belinski: „ […] kui palju on meil raamatuid, mis võimaldaksid mitte üksnes tundma õppida, vaid ka lihtsalt tutvuda vene eluolu, vene ühiskonna erinevate külgedega? Ütleme enamgi: kus meil need raamatud on? Neid pole.” Belinski arvates on vaid mõned geniaalsed kirjanikud, kes saavad aidata mõista Peterburi (Gogol), Moskvat (Gribojedov), provintsi (Gogoli „Surnud hinged“), erinevaid murrangulisi aegu (Puškini „Jevgeni Onegin“ ja Lermontovi „Meie aja kangelane“). Lisaks geeniustele on palju keskpärasust ja andetust. Mis aga puudub vene kirjanduses, see on talentide plejaad: „Vaene on kirjandus, mis ei hiilga geniaalsete nimedega; kuid rikas pole ka kirjandus, milles kõik teosed on kas geniaalsed või andetud ja labased. Kirjanduse rikkuse jaoks on vajalikud tavalised talendid ja mida rohkem neid on, seda parem kirjandusele.“ Kui geeniused on oma loomingus vabad, siis talentide ülesandeks oleks lähendada geeniuste loomingut lihtsatele inimestele ja tekitada kultuuriline sidusus. 

Belinski ja Nekrassovi ümber koondunud noored kirjanikud pididki olema see talentide koolkond, kes geeniuste ideid vahendada ja selle kaudu vene elu paremini mõista suudab. Seda koolkonda hakati kutsuma naturaalkoolkonnaks ja sellesse kuulusid lisaks Belinskile, Nekrassovile veel Dmitri Grigorovitš, Ivan Turgenev, Ivan Gontšarov, Aleksandr Herzen, Vladimir Dal, Nikolai Tšernõševski ja Mihhail Saltõkov-Štšedrin, kui nimetada vaid kõige tuntumaid. Seega alustasid paljud kuulsad kirjanikud oma loominguteed naturaalkoolkonnas. Oma esimese romaaniga „Vaesed inimesed“ kuulus sinna lühiajaliselt ka Dostojevski. 

Romaani käsikiri sattus Nekrassovi kätte, kes selle omakorda Belinskile viis, teatades, et “uus Gogol on sündinud”. Nähes teoses “esimest sotsiaalse romaani katset Venemaal”, avaldas Nekrassov selle programmilises “Peterburi kogumikus” (1846). Dostojevski meenutas 1877. aastal „Kirjaniku päevikus“ oma elu ühe kõige meeliülendavama hetkena kohtumist Belinskiga, kes olla talle öelnud: „Teile kui kunstnikule on tõde ilmutatud ja kuulutatud, saite selle andena, hinnake siis oma annet ja jääge ustavaks ja teist saab suur kirjanik.“

Tegelikult arenes Dostojevski looming siiski rohkem psühholoogilisuse suunas ning iga järgneva teosega sobis ta naturaalkoolkonda üha vähem ning tema suhted Belinskiga jahenesid. 1847. aastal lõi ta Belinskist lõplikult lahku. Dostojevski leidis endale toetava seltskonna vendade Beketovite kirjandus-filosoofilises ringis, kuhu kuulusid mitmed ta kaaslased sõjaväeinseneride kooli päevilt. 1846. aastal oli ta tutvunud ka Mihhail Petraševskiga. Petrševski koondas enda ümber inimesi, kes lugesid koos keelatud kirjandust ja arutasid Venemaa ühiskonna põhjaliku muutmise võimalusi rahulike reformide teel. Petraševski oli veendunud furjerist, kes püüdis ka ise seda õpetust praktikasse rakendada. Kui Charles Fourier kujutles tuleviku mudelina falansteeri (paljude ühisruumidega hoonekompleksi, milles võiks koos elada 300 peret), siis Petraševski laskiski talle kuuluva pisikese küla seitsmele perele ehitada palkidest falansteeri. Selle asemel, et oma hurtsikutest välja kolida, põletasid talumehed selle avamise eelõhtul maha.

Petraševskilaste liikumine jagunes erinevate ringide vahel, enamik tegeles utopistlike ideede üle arutamisega, radikaalsemate eesmärgiks oli põrandaaluse trükikoja loomine ja riigipöörde läbiviimine. Dostojevski mõistis kiiresti, et petraševskilased on pigem unistajad kui uusdekabristid. Ta ise oli kriitiline Fourier’ õpetuse suhtes, kuid luges huviga Henri de Saint-Simoni „Uut kristlust“, hinnates eriti selle kõlbelist paatost ja soovi parandada ühiskonna kõige vaesemate liikmete nii füüsilist kui kõlbelist seisundit.