“Vaesed inimesed”, “Teisik”, “Härra Prohhartšin”, “Perenaine”
“Vaesed inimesed” (“Бедные люди”) on teos, milles nähti kriitilist suhtumist materiaalsesse ebavõrdsusse. Dostojevski eesmärk oli siiski kujutada teadvuse vaesust. Peategelane ametnik Makar Devuškin on küll vaene, kuid tema peamine mure on hoopis eneseväljendus. Ta on oma vaesusest üle seni, kuni saab end väljendada kirjades oma naabermajas elavale neiule Varvarale. Selle võimaluseta on tal hirm muutuda enese silmis kaltsuks. (Katkend Ants Anderi esituses.)
Teisikut (Двойник) võib võrrelda üksi jäänud Devuškiniga. Härra Goljadkin on temaga võrreldes rikas, tal on korter ja teener. Kuid ometi tundub peategelasele, et teda tahetakse elust välja suruda, sest ühel päeval astub uksest, mille kohal oli varem peegel, välja tema teisik. See uus härra Goljadkin teeb kõik, et oma nimekaimu kompromiteerida ja lugu lõpeb algse Goljadkini viimisega hullumajja. Kahestumine on selles jutus romantismile omane võte, mitte psühhiaatriline analüüs.
“Härra Prohhartšin” (“Господин Прохарчин”) pakub veel ühe käsitluse teadvuse vaesusest. Peategelane on veelgi rikkam, kui kahes eelnevas teoses. Tal võiks olla nii korter kui teener, kuid ta üürib vaid tagasihoidlikku nurgakest, elab kerjuslikku elu. Tema surma järel aga selgub, et Prohhartšin magas raha täis topitud madratsil. Rikkuse tundmine oli talle olulisem selle kasutamisest.
“Perenaine” (“Хозяйка”) on jutustus, mis toob Dostojevski loomingusse ametnike asemel noore unistaja. Peategelane Ordõnov on hea unistaja, kuid pole suuteline ühtki unistust ellu viima. Ta ihkab armastust, kuid ei suuda selle nimel tegutseda.
