"Valged ööd" / "Le notti bianche" (1957)
Stsenaristid Luchino Visconti ja Suso Cecchi D'Amico, režissöör Luchino Visconti
Osades
Maria Schell – Natalia; Marcello Mastroianni – Mario; Jean Marais – Üürnik; Marcella Rovena – Külalistemaja perenaine jt
Väljavõtteid arvustustest
Kultuurileht, 09.06.1995; autor Marko Raat
“Valgete ööde”, Dostojevski samanimelise jutustuse muinasjutulise ning teatraalse ekraniseeringu melodraama areneb keset ooperlikku dekoratsiooni, mis kujutab endast väikest poeetilist “armastuse linnakest” sillakeste, kõverate tänavate ning ootamatult sadama hakkava vatist lumega. Ühel sillakesel käib juba aasta otsa ilus tüdruk Natalia (Maria Schell) teda kurja ja pimeda nõia (vanaema) käest päästnud printsi Giulianot (Jean Marais) taga nutmas, sealtsamast leiab juhuslikult ta reaalsest maailmast pärit noormees Mario (Marcello Mastroianni) ning armub omakorda tüdrukusse. Aga see, mis visuaalselt on (filmis) võimalik — Natalia romantiliste meenutuste nõtke üleminek reaalsuseks koos Marioga ei ole paraku võimalik sisulis-tundelises plaanis. Tüdruk ripub oma ulmade küljes ja eitab kangekaelselt uut, juba tärganud nostalgia- ja illusioonidevaba tunnet Mario vastu. Giuliano on esmapilgul lootusetule arhailisusele vaatamata kohati ka täiesti toimiv praegusaegne tegelane-kangelane, kaunis skulptuur staatilisest mehelikkusest ja headusest, mille paljast esmanägemisest põrmu langetakse. Seda muidugi teatud stiili- ja mängureegleid arvesse võttes.
Et tegemist on rõhutatult vanamoodsa lüürikaga, suurte ja põhjatute tunnetega, siis on miinimumini viidud kõik olustikuline, mis võiks seda puhtust reostada. Keegi ei sekku pieteeditundeliselt peategelaste hella ja heitlikku sisemaailma; enamasti on kõrvaltegelaste osaks vaid rõhutada või markeerida dekoratsiooni sügavust, ilmuda kas ööle ja armunutele kohustuslike sillaaluste, joodikute, prostituutidena või muinasloole nii vajaliku vaikiva öise surnuteriigi loojatena.
