"Idioot" Ugala/TÜVKA (2012)
Dramatiseerija ja lavastaja Vallo Kirs
Osades
Rait Õunapuu – Mõškin; Klaudia Tiitsmaa – Aglaja; Adeele Sepp – Nastasja; Kristian Põldma – Rogožin; Siim Maaten – Ganja; Tarvo Vridolin – Lebedev; Katrin Kalma – Varja; Marika Palm – Adelaida; Andres Tabun – kindral; Vilma Luik – kindraliproua
Teatrilt
Naasnud tegutsemistuhinas tagasi kodumaale, seob vürst Mõškin end suhete keerdkäikudesse ja langetab instinktiivselt otsuseid, mille tagajärgedest pole tal esmapilgul aimugi. Aga seda kõike lootuses… lootuses, mida kannustab usk oma võimesse päästa maailma allakäiguredelilt. Ainult ei tea, kas too maailm üldse vajab või tahab, et teda päästetaks? Kõikidest küsimustest jääb ehk eriti selgelt kõlama see valusaim – Miks on nii, et kõige ausamat ja normaalsemat meest peetakse idioodiks?
Väljavõtteid arvustustest
Maaleht, 22.10.2012; autor Margus Mikomägi
“Viljandi tudengite “Idioot” on diplomilavastus. Selle teeb lisaks noorte tulemise alatisele värskusele eriliseks lavastus ja lavastaja. Vallo Kirs! Noore lavastaja oskus lugeda klassik Dostojevski tänasesse aega, lausa hetke, ja siis see oma eakaaslasetele nii ära rääkida, et laval ei ole ajaloolised või miskid väljamõeldud tegelased, vaid luust ja lihast noored inimesed, kes üsna hädas oma eluga ja armastuse suurusega, on meistrihõnguga kohe.”
Sakala, 1.12.2012; autor Enn Siimer
“Mis siis tudengite dramatiseeritud ja mängitud «Idioodi» eriliseks muudab? Esiteks terviklik ja inspireeriv dramatiseering. Dramaturg Tõnis Parksepp ja lavastaja Vallo Kirs on näinud XIX sajandi inimsuhete keerdkäike eelarvamustevabalt ja värskelt. Vaataja võtab noorte inimeste mängitud klassika vastu tänase päeva väärtushinnangute taustal, kusjuures grammigi pole lõivu makstud kunstlikule tänapäevastamisele. Ka Rogožini punkarivälimus ja -käitumine on olemuslikult seotud tema ekstsentrilise mõttelaadiga.«Idiooti» lugedes kangastuvad meile neljakümnendates eluaastates tegelased, laval näeme kahekümneaastasi inimesi, kes suhtuvad headuse ja armastuse teemasse lihtsalt ja loomulikult. Romaanist on võetud vaid vürst Mõškini suhted kahe naise, Nastasja Filippovna ja Aglajaga, ning Mõškini ja Rogožini suhted. Rohkem polegi tervikuks vaja. Tajume, miks on meile praeguses keerulises maailmas nii oluline vürst Mõškini ellusuhtumist iseloomustav lihtsameelne headus.”