"Idioot" Vene Teatris (2000)
Dramatiseerija ja lavastaja Juri Jerjomin
Osades
Aleksandr Ivaškevitš – Lev Nikolajevitš Mõškin, vürst; Eduard Toman – Parfjon Rogožin, kaupmees; Larissa Savankova – Nastasja Filippovna Barškova; Jevgeni Vlassov – Afanassi Ivanovitš Totski, rikas mõisnik; Jevgeni Gaitšuk või Vladimir Antipp – Ivan Fjodorovitš Jepantšin, kindral; Lidia Golovataja – Lizaveta Prokofjevna Jepantšina, Ivan Fjodorovitš Jepantšini abikaasa; Jelena Tarassenko – Aleksandra Jepantšina; Natalja Murina – Aglaja Jepantšina; Oleg Štšigorets – Gavrila Ardalionovitš Ivolgin (Ganja); Lilia Shinkarjova – Niina Aleksandrovna, Gavrila Ardalionovitš Ivolgini ema; Jekaterina Jegorova – Varja, Gavrila Ardalionovitš Ivolgini õde; Jevgeni Rogatšov – Kolja, Gavrila Ardalionovitš Ivolgini vend; Aleksandr Okunev – Ferdõštšenko; Herardo Kontreras – Lebedev; Oleg Rogatšov – Jevgeni Pavlovitš Radomski jt
Väljavõtteid arvustustest
Eesti Päevaleht, 07.03.2000; autor Andres Laasik
“Jerjomin on suutnud teha suurde saali lennuka lavastuse, kus 1870.–80. aastate avar ja julge kujundlikkus (kunstnik Marianne Kuurme) täidab jõuliselt lava ja täpsed sümbolid sulanduvad loomulikult hästi jooksvasse stoorisse. Trupp teeb suurepärast tööd ja eriti imetlusväärne on Ivashkevitshi nimiosa, milles näitleja mängib julgelt ja veendunult puudega inimest, kelles põleb jumalik tuli.”
Teater. Muusika. Kino, 5/2000; autor Gerda Kordemets
“Vene Draamateatri “Idioot” on kummaliselt napp ja kasin Dostojevski. Siin ei näe ülepaisutatud suuri tundeid ega kohtu legendaarse avali vene hingega tavatähenduses. Pigem liiguvad laval sissepoole pööratud natuurid — nagu nad vist Dostojevskilgi enamikus on, kui järele mõelda. Kõik on otsekui sordiini all, nii dramatiseering, kujundus, misanstseenid kui ka näitlejate mäng. […] Jerjomin on julgelt keskendunud kõige romantilisemale ja teatripärasemale liinile romaanis: armastuskolmnurgale Mõškin — Nastasja Filippovna — Rogožin, ning jätnud südametunnistuspiinadeta kõrvale kõik ülejäänu. Lisaks põhiliinile on olemas kõik kolmiku heaks eksponeerimiseks vajalikud kõrvaltegelased (Aglaja + kindraliperekond, Ganja, Totski jt) ning nende kaudu avanevad kõrvalliinid. […] Üllatav ongi, et Jerjomini “Idiooti” vaadates saab tõesti palju naerda. Head naeru, ilma kurjuseta naeru. Kõigest, ka kuritegudest, läbi kumav peaaegu uskumatu headus on väheseid otseseid viiteid Dostojevski esialgsele versioonile, “vürst Kristuse” loole. Jerjomin pole rõhutanud ei kristlikku ega jumalikku poolust, pigem vastupidi — alla kriipsutanud inimlikku aspekti. Ta lahkab igapäevaseid valikuid, kuid ei sea kedagi otseselt hea-kurja või õige-vale dilemma ette. Armastus pühitseb kõik, süütute veri lunastab kõik. Jerjomin on öelnud, et tema arvates on selle loo probleemid meie kõigi probleemid.”