“Kuritegu ja karistus” Draamateatris (1921)

Osades

Juljus Põder – Rodion Romanovitsch Raskolnikov, endine üliõpilane;  Liina Reimann – Dunä, Raskolnikovi õde; Anna Markus – Pulheria Aleksandrovna, Raskolnikovi ja Dunä ema; Paul Pinna – Semen Saharovitsch Marmeladov, väike ametnik; Olly Teetsoff – Sonäm, Semeni tütar; August Sunne – Porfiri Petrovitsch, kohtuurija; Albert Liik – Dmitri Prokofjevitsch Rasumihin, Raskolnikovi kaasüliõpilane; Aleksander Teetsoff – Svidrigailov, mõisnik, kelle majas Dunä elas guvernandina 50 a. ümber; Voldemar Toffer- Aleksander Grigorjevitsch Sametov, politseijaoskonna asjaajaja; Heino Vaks – Sosimov, noor arst; Maimu Anto – Nastasja, teenija korteris kus Raskolnikov elab; Elsa Ratassepp – Alena Ivanovna, liiakasuvõtja vanaeit; Maria Türk- Lisaveta, Alena õde; Erich Martinson – Üliõpilane; Samuel Siirak – Ohvitser; Voldemar Kiin – Koch; Aleksander Mägi – Pesträkov; Erich Bergamnn – Nikolai, müüritööline; Aleksander Kleius – Mitka, maaler; Jaan Hargel – Einelaudnik trahteris; Karl Triipus – sunnitööline

Väljavõtteid arvustustest

Päewaleht nr 250, 20.09.1921; autor I.M.? 

“Kuritegu ja karistus” on mitu korda näitelawa kohaselt ümber töötatud. Draamateater oli enesele J. A. Delier dramatiseeringu walinud. 

Peab ütlema, et Dostojewskit näitelawal waadata wõib – ei eksita isegi pikad monoloogid. Lawastaja (Paul Sepp) oli nähtawasti kõik teinud, mis võimalik, et näitlejad Dostojewski waimust aru saaksid; kui see mitte täieliselt ei õnnestunud, siis on see kaunis arusaadaw Draamateatri mitte just wäga ühtlase ansambli juures; peaaegu täitsa rahul wõib olla (Jumal tänatud, ometi jälle kord!) Paul Pinnaga, kes nähtawasti oma Marmeladovi osa kallal hoolega tööd oli teinud: poleks Pinna mitte kaasa mänginud tema osa on kaunis wäike ja tema astub ainult esimeses pildis üles —, oleks kogumulje palju nõrgem olnud; rõõmu tunda wõis ka August Sunne üle, kes oma „waba kunstniku” kalduvustega kohtuuurija osa täitsa wastuvõetawalt läbi wiis nagu peaaegu alati, kui tal rahulikult tuleb kõnelda; hea oli ka miimika. Hra Põder (Raskolnikov) ei rikkunud oma osa ära ja see tähendab palju. Kahjuks tundus see kuulus stseen, kus „igawene” Sonja temale kogu inimkonna kannatuste sümbooliks saab, kahvatuna. Üldiselt wõib aga õige rahul olla sellega, et Raskolnikowi osa just hra Põderi kätes oli. 

Hra Teetsoff (Swidrigailov) oli nähtawasti oma osa kehastamisel õige wähe waewa näinud. Proua Teetsoff ja pr. Reimann rahuldasid, esimene iseäranis oma hea diktsiooniga. Dostojewski waimule kõige lähemale pääsenud oli aga siiski hra Pinna, mis iseäranis esietendusel tähele panna wõidi – teine ettekanne ei jätnud kahjuks mitte seda sama head muljet.”

Waba Maa nr 242, 13.09.1921; autor Hugo Raudsepp

“Herra Seppa lawastusega wöis meie oludes rahule jääda. Raskolnikowi mängis hr Põder. Ta and ei ole mitte suur, aga ta oskab temaga armastuse ja hoolega ümber käia. Alguses natuke hõre ja kindluseta, kasvas ta hiljem oma ossa, mille visioone tõlgitses suure usaldusega. Meeldis, et näitleja oma ülesandega rohkem hingelist kui teatraalset suhet otsib ja et ta meie näitelawadel lokkawast paatosest pea-aegu waba on. Mida igatseks, oleks — rohkem jõudu ja temperamenti! 

Siis meeldis mulle Pr. R e i m a n n i  intiim ja harmooniline Dunja – maskis kui mängus, kuna pr. Markuselt oleksin tahtnud rohkem „slaawilikku sulawust”. Hr. Pinna näitas Marmeladovi pikas kuid jumalikus monoloogis oma suure ande loowat jõudu, kujuliselt oli see osa üks parematest kogu ettekandest. Pr. Teetsoffi Sonja oli peajoontes õieti häälde seatud, kuid natuke kergelt käsitletud. See kuju peaks sisemisest paistusest rohkem hõõgama! Hr. Sunne kohtu-uuriia Porfiri oli kahtlemata üks parematest kujuoest, mis see näitleja minu teada loonud. Sellewastu ei suutnud hr. Teetsoff oma Swidrigailowist mitte palju teha. Wähemad osad olid enam-vähem rahuldawad. Kokkumängus puudus paiguti ladusus ja statistid mõjusid koomiliselt oma puise ülespidamisega. Wead, mis ettekande kordumisel wõiwad kaduda.

Ettekanne näis publikumi peale suurt mõju awaldawat.”