“Kuritöö ja karistus” Tallinna Töölisteatris (1939)

Osades

Priit Põldroos – Raskolnikov; Jussi Romot – Marmeladov; Anna Tamm – Raskolnikovi ema;. Hella Raa – Raskolnikovi õde;  Linda ReiaI – Sonja; Aleksander Mägi – kohtu-uurija; Helmut Vaag – Lužin; Alfred Rebane – politseiohvitser; Lensi Römmer – Katerina Marmeladova, Salme Liiva – Nastasja; Liki Toona – Polja; Enn Parve – maalritööline; Vidrik Gutman – üliõpilane Pestrjakov; Hugo Malmsten – Razumihhin; Olly Vare – Darja; Leida Koorits – Maša; Olly Adar – daam leinariides; Elmar Kivilo – sekretär; Elts Ventsel – Aljona; Aleksander Kõiv – kojamees.

Väljavõtteid arvustustest

Uus Eesti, nr. 314, 17.11.1939; autor Leo Soonpää

“[Dramatiseerija] oli oma asja hästi teinud, sest olulised momendid olid sellest analüüsiga ja targutamisega ülekoormatud romaanist hästi esile tõstetud. Nii et dramatiseerija oli seda laitmatult edasi jutustanud. Ka lavastaja Priit Põldroos väärib tehtud töö eest tänu. […] Priit Põldroos Raskolnikovi osas pakkus väga õpetlikku mängu, kuid sisemiselt tundus ta külmana. Nii mitugi korda, kerkis keelele ütlus: puha kunst! Igakord käed ei värisenud, vaid näitleja väristas neid! Ja see panseeritud rääkimisviis just väga loomulikuna see küll ei tundunud. Põldroosi esinemises tuleb siiski välja tõsta seda suurt tööd ja järjekindlust osakäsituses, mida nägime õhtu kestel. Nii mõnigi vähemas rollis esineja jäi meeldivalt meelde. Nagu näiteks Aleks. Mägi, H. Malmsten, A. Rebane ja Joh. Romot. Kahe esimese esinemises võis üksikuid ebaõnnestumisi märkida, kuna kaks viimast oma asja hiilgavalt tegid. Naistest oleks Linda Reial kõvemat tooni kasutama pidanud, sest nüüd läks tal teksti kaduma. Märkimist väärivad veel Anna Tamm, Lensi Römmer, Salme Liiv ja Made Varango. Publikut ohtralt, kaasaelamine keskmine.”

Postimees (1886-1944), nr. 313, 19.11.1939; autor Harald Paukson

“Etendus ise – jah, neli tundi polnudki palju, oleks võinud neid kujusid vaadata veelgi ja lasta end õpetada Dostojevskil, lasta enesele lähedale tulla kõigil neil inimkannatusil, milledest selgub mingi võidukas ja puhas inimlikkus. Sel õhtul ei tahtnud sellesse kõigesse enam suhtuda kui venepärasusse, kui dostojevskilikku “tagurlikku” müstitsismi. Konfereeriva alguspildi tekst küll seletab midagi laiast vene hingest ja ta janust äärmuste ning kannatuste järele viisil, mis meile tundub veidi lamedana. Kuid seda selgemini koorub kõigest järgnevast välja üldinimlik eetiline probleem: kas on inimestel, kes tunnevad end kõrgematena teistest, teiste valitsejatena, õigust ohverdada teiste elu oma ideedele, küsimata seadustest ja “orjade moraalist”? Raskolnikovi lugu eitab seda õigust haruldase veenvusega; veel enam – see lugu õilsast üliõpilasest, kes alistub kiusatusele ideede ajel, lõpeb äranägemisega, et kõik ebavõrdsed inimesed on ometi inimlikult üheväärsed, ja et ei tohi tappa kedagi ega mingil põhjusel. Äärmiselt aktuaalne õpetus tänapäeval!”

Päewaleht, nr. 313, 17.11.1939; autor Voldemar Mettus

“«Kuritöö ja karistus” anti Töölisteatris uues, prantslase Gaston Baty dramatiseeringus, mis on omapärasem ja mitmekesisem ning seega ka nauditavam kui see dramatiseering, mida omal ajal mängiti eesti teatreis. Batyl esineb terve rida tegelasi, keda vanas dramatiseeringus ei ole, teiselt poolt aga meie siin ei näe näit. Svidrigailovit. Nagu Baty «Madame Bovary” dramatiseeringus, nii on siingi väikesi kaldumisi ekspressionismi poole, mis ei mõju aga sugugi häirivalt, vaid pigemini värskendavalt. Siingi tarvitatakse draamat kohati melodraamaks muutvat muusikat. Muusika on E. Kapp’ilt ja täidab hästi saate-, vahe- ning sidemuusika ülesandeid. […] Tunnustades täiel määral näitejuhi ja näitlejate poolt «Kuritöö ja Karistuse” õnnestunud dramatiseeringu kallal tehtud tööd, julgen siiski avaldada soovi ja lootust, et Dostojevski teised teosed ei näe meil kunagi rambivalgust. Meie ei vaja neid haiglasi tõeotsijaid ja nende mürgitatud hingi. Loodetavasti mitte neile, vaid näitlejate heale mängule oli määratud tugev lõpuaplaus pärast neli tundi kestnud etendust”