“Kuritöö ja karistus” Draamateatris (2020)
Dramatiseerijad ja lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Osades
Ursel Tilk – Raskolnikov; Hendrik Toompere – Svidrigailov; Priit Võigemast – Porfiri; Taavi Teplenkov – Marmeladov; Hilje Murel – Liigkasuvõtja ja Pulheria Raskolnikova; Marian Eplik või Mirtel Pohla – Dunja; Ragnar Uustal või Uku Uusberg – Razumihhin; Helena Lotman – Sonja; Markus Luik – Mikolka
Teatrilt
Praegu kasutavad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo sama romaani, et uurida kuriteo fenomeni individualistlikus kontekstis. See saab kunstnikele hüppelauaks teemadel nagu: kus on üleilmastunud ühiskonna südametunnistus? Kes on reeglite ja seaduste autorid maailmas, kus põrkuvad erinevad religioonid, kultuurid ja poliitilised süsteemid? Kas tänapäeval on olemas selline asi nagu moraal? Ja millist rolli tegelikult mängib individuaalne võim seoses kehtivate õigusaktidega?
Intervjuu näitlejatega Draamateatri ajalehes
Väljavõtteid arvustustest
Eesti Päevaleht, 14.12.2020; autor Jelena Skulskaja
“Ma ei saa jätta ütlemata, et mõnes mõttes on kogu lavastus allutatud just Priit Võigemastile, tema andele, uskumatule näitlejaulatusele, kartmatusele teha seda, mida teised näitlejad harjumatus esteetilises ruumis ei söandaks. Lisame siia avangardsete lavastuste atribuudi: tegevust võimendab video, mida näidatakse lava kohal kui etendusega paralleelselt jooksvat filmi. Kaks kunstiliiki võistlevad omavahel, sest ainult kino suudab tagada nii suure plaani ning näidata ripsmeid ja silmaterasid, nii et laval jääb üle ainult kadestada.
Hämmastavalt mõjub harjumatu füsioloogilisus: näitlejad rebivad ahnelt kana tükkideks, õgivad, topivad tükke suhu, räägivad täis suuga – igalt poolt tikub esile häbitu liha, surub peale oma tahtmist. See liha suitsetab, joob õlut, sööb praemuna ega hooli viisakus- ja etiketireeglitest, sest mingit etiketti polegi, kogu maailm on paigast nihkunud. Isegi tugitoolid ja diivanid võib keerata mis tahes pidi ning ronida punase tabureti otsa, et olla kõigist kõrgemal ja röökida üle kõigi teiste häälte. […] Mulle tundub, et see tavatu lavastus on olnud teatri jaoks omamoodi kasulik raputus, sest ehkki kunstiteemad on igavesed ja muutumatud, tuleb neist alati püüda rääkida uutmoodi.”
Eesti Ekspress, 16.12.2020; autor Andrei Hvostov
“Mul on kuri kahtlus, et Semperi-Ojasoo lavastus on ennekõike eksperiment publikuga. Vaid selline vaataja, kes kuulub tõesti üliinimeste klassi, suudab jälgida wannabe üliinimese Raskolnikovi tragöödiat Draamateatri versioonis. Katsumused algavad juba esimeses vaatuses, kui näitlejad panevad sigaretid ette ning hakkavad publikus leiduvaid astmaatikuid (endast räägin) ahelsuitsetamisega vaevama. Ja siis alustavad näitlejad karjumist. Razumihhin ja värvija Mikolka (Markus Luik) ja Pulheria Raskolnikova (Hilje Murel) ja kes kõik veel. Nad on heas füüsilises vormis, nad jaksavad. Möönan, et ma olen ebaobjektiivne, ma reflekteerin käesolevas tekstis omaenda hädasid. Ma olen nõrk. Semperi-Ojasoo lavastus ei ole nõrkadele. Vaid kõige tugevamad meist tulevad sellest katsumusest välja vaimselt kosununa ning moraalselt paranenuna.