"Kuritöö ja karistus" Linnateatris (1999)
Dramatiseerija ja lavastaja Elmo Nüganen
Osades
Indrek Sammul – Raskolnikov; Anu Lamp – ema Pulheria Aleksandrovna; Liina-Riin Olmaru – õde Avdotja Romanovna; Andero Ermel – Razumihhin; Kalju Orro – Lužin; Paul Laasik või Andres Ots – Marmeladov; Epp Eespäev – Jekaterina Ivanovna Marmeladova; Külli Teetamm – Sonja; Rain Simmul – Svidrigailov; Tarmo Männard või Anti Reinthal – Lebezjatnikov; Peeter Tammearu või Aarne Üksküla – Porfiri Petrovitš; Raivo E. Tamm või Argo Aadli – Zametov; Lauri Nebel või Mart Toome – jaoskonnaülema abi; Helene Vannari – Amalia Lippewechsel; Marje Metsur – Aljona Ivanovna; EMA kõrgema lavakunstikooli XX lennu üliõpilased – värvijad, töölised, ametnikud, kelnerid, peielised jt
Teatrilt
See on ilmselt Dostojevski tuntuim romaan. Ja kindlasti on sellega seotud ka suurim hulk eelarvamusi ja stampe. Noor mees tapab liigkasuvõtjast vanamuti ja tema õe. Sellest justkui lugu räägikski. Aga miks Raskolnikov seda teeb ja mis mõtted ta peas liiguvad, kuidas ja kas üldse on sellega seotud kontekst, mida ilusasti “oludeks” nimetatakse ja kuidas elu pärast edasi minna saab?
Elmo Nüganeni ja David Vseviovi vestlus “Kui lunastuse võimalus ära võtta, kaob kõik”
Väljavõtteid arvustustest
Eesti Päevaleht, 21.04.1999; autor Meelis Kapstas
“”Kuritöö ja karistuse” lavastuses osutub Dostojevski ootamatult omaks, tema armastuse usk tuleb meie arvukaid Tammsaare-lavastusi näinud teatripublikule väga tuttav ette.”
Õhtuleht, 23.04.1999; autor Valle-Sten Maiste
“Nii illustreeris see lavastus vaid abstraktset tõde – igaüks peab oma sisemist risti ise kandma. Lavakangelaste hingepainete tagamaad mõjusid praeguses sotsiaalsuses aga juba arhailismüütiliste või ulmelistena, suhestumata vähimalgi määral praeguste hingehädade tekkimise ja hajumise keerukate teedega. Meie teatri üldist eemalolekut tänapäeva sotsiaalkultuurilistest küsimustest see tükk ei vähendanud. Ometi, kui tahetakse teada tipptaset, milleks meie teater oma väljakujunenud piirides suuteline on, tuleks vaadata just seda lavastust.”
Teater.Muusika.Kino, 12/1999; autor Katrin Talts
“Vladimir Anšoni lavakujundust peeti kriitikas korduvalt kõige dostojevskilikumaks lavastuse komponendiks. Esile tõsteti selle mobiilsust, funktsionaalsust ja romaani läbiva motiivi—remondi—õnnestunud kujutamist. Üllatav oli fakt, et Riina Roose muusikalist kujundust on kogu lavastuse retseptsioonis maininud vaid üks kriitik. Minu arvates mängis muusikaline kujundus lavastuse terviku ning atmosfääri loomisel väga olulist osa. Helid ja valgus annavad lavastuses edasi romaani religioosset ning filosoofilist mõõdet ja märgivad Dostojevski tegelaste hingemaailmas toimuvat. Helikujundust on lavastuses vähe, kuid seda tähenduslikumana mõjuvad kaks võtet: kellukeste helin ja elavas esituses vene vaimulik kirikulaul.”
Teater.Muusika.Kino 8-9/1999; autor Ivika Sillar
“Traditsiooni järgi on “Kuritöö ja karistuse” esikolmik alati olnud Raskolnikov, Sonja ja Porfiri. Ülejäänud kujutavad enam-vähem tausta, suurrolli võimalused on nende kolme käes. Aga Linnateatri lavastuses on Raskolnikovi kõrval ühe naisosa asemel kolm. Nad on tugevalt ja teadlikult esile tõstetud ja ühendatud kui kolmik, peaaegu kui perekond. Kolm kaitseinglit, kes Raskolnikovi kohal valvamas.”
Eduard Toman lavastusest raadiosaates Maailmapilt 21.04.1998