"Kuritöö ja karistus" Vene Teatris (2017)
Dramatiseerija ja lavastaja Igor Lõssov
Osades
Julia Zozulja või Jaanika Arum – Sonja Marmeladova; Sergei Tšerkassov – Marmeladov; Viktor Marvin – Raskolnikov; Natalia Murina – Avdotja Romanovna; Jelena Tarassenko – Korteriperenaine Amalia Ivanovna; Dmitri Kosjakov – Porfiri Petrovitš; Aleksandr Okunev – Svidrigailov; Jelena Jakovleva – Pulheria Raskolnikova; Anna Sergejeva – Katerina Ivanovna Marmeladova; Liilia Šinkarjova – Aljona Ivanovna
Teatrilt
Igor Lõssovi lavastatud „Kuritööd ja karistust“ tuleks nimetada „Üleastumiseks ja karistuseks“, kuna Dostojevskit pikka aega ja süvenenult uurinud lavastaja räägib laval just sellest, kuidas inimene on oma eesmärkide saavutamiseks sunnitud mingist piirist üle astuma – astuma üle teise inimese, üle iseenda või otsima teid ja võimalusi üleastumiseks teisi jäljendades.
Kui me ringi vaatame, siis saame kurvastusega aru, et niimoodi nüüdisaegne maailm üles ehitatud ongi…
ERR: “Vene Teatris lavastub “Kuritöö ja karistus””
Väljavõtteid arvustustest
Sirp, 07.04.2017; autor Madis Kolk
“Nii nagu lavaruum, on ka näitlejate mänguvõti psühholoogiline ja realistlik, kuid metafüüsilise mõõtmega. Tegelased ei ava laval niivõrd oma psühholoogilise kujunemise tagamaid, kui kaardistavad seda punkti, kuhu nad on hetkel jõudnud, selgitavad sealviibimise motiive ning kohati õigustavad oma seismajäämist. Kui lava aegruum hõlmab nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku ning kusagil selles mitmekihilisuses tuleb, vähemalt õhkõrna taotlusenagi, esile igavik, siis tegelaste puhul näeme seda asendit, kuhu poole nad näoga seisavad, mitte niivõrd seda, kuidas nad sinna on jõudnud, olgu siis langemise (Raskolnikov) või tõusmise (Sofia Marmeladova – Jaanika Arum või Julia Zozulja) teel. Tegelased analüüsivad oma seisundit, tehes seda ülima nüansitäpsuse ja rohkete emotsionaalsete ümberlülituste kaudu, kuid see ei muutu mingite välisärritajate või omavaheliste dialoogide kaudu, vaid kogu see võimalustekogum on tegelastes justkui juba potentsiaalina olemas, tarvis vaid aktiveerida.”
Eesti Päevaleht, 13.12.2020; autor Jelena Skulskaja
“See lavastus ei ole mitte kuritööst, vaid ületamisest, lubatavuse, võimalikkuse piiri ületamisest. Kas ei ületanud Mozart kõik oma aja muusikalise harmoonia kaanonid? Kas Kolumbuse avastused ei läinud talle maksma verd ja pisaraid? Kas ei lõhkunud Jeesus Kristus vana usu templi, et rajada uus? […] Karistus aga ei ole sunnitöös, vaid Lõssovi järgi on see armastuses ja andestuses. Raskolnikov ei suuda vaadata oma õe Avdotja armastavat ja andestavat pilku. Võimatu on vaadata ema armastavat ja andestavat pilku. Parem on Sonjaga sunnitööle põgeneda. Pärast neid armastavaid silmi on sunnitöö õnnistuseks. Sonja andestus on aga mõjus, see on tema harjumuspärane käitumine.”