"...mina pean teed juua saama!" Vanemuises (1984)
Alusteos "Ülestähendusi põranda alt". Dramatiseerija Ants Ander, lavastaja Ago-Endrik Kerge
Osades
Ants Ander – Mina-tegelane; Helje Soosalu – Liza; Voldemar Paavel – Apillin; Kaido Maidla – Zerkov; Peep Puis – Simonov; Guido Tuvi – Trudoljubov; Enn Hango – Ferfitškin; Kaul Tomera – Kelner
Väljavõtteid arvustustest
Edasi, 13.10.1984; autor Peeter Torop
“A. Anderi tekst tundub sellesse konteksti sobivat. Tema põrandaalune on egoistlik, tige, hüsteeriline ja kirglik inimene. Ta unistab võimust ja märtrikroonist, kuid ei ole intellektuaal. Kadunud on põrandaaluse maailma raamatulikkus, tema võitlus võõra sõnaga ja allajäämine selles võitluses, võimetus olla tema ise. Niisiis on näidatud tagajärge, kuid pole mainitud põhjust. Peategelane on lakanud olemast “suure amplituudiga kõikuja”, tema vastuolude poolused on teineteisele liiga lähedal.Dostojevski käsituses on inimene kehastunud sõna, dramatiseering püüab esitada põrandaaluse tüübi loomuse väljaspool sõna, mõistust peavad asendama emotsioonid. Aga emotsioonidki jäävad tähenduseta, kui puudub seos ideedega, sõnaga. Esimese osa lõpus näiteks astub põrandaalune enne lõbumajja jõudmist saanist välja. Tal on häbi, kuid selle põhjust vaataja ei tea. Oleks väga lihtne olnud viidata, et häbi oli mõtelda võõraste sõnadega, olla mitte tema ise. Üldine vaimsuse vähendamine dramatiseeringus muudab ühekülgselt nilbeks väga tähtsa sõna selles teoses – “kõlvatus”. Niisugusel taustal omakorda on väga raske võtta tõsiselt juttu põrandaaluse tarkusest: tema arutlused ei ole küllalt loogilised, ühed väited ei kasva välja teistest, kaduma on läinud punctum contra punctum’i dialektiline printsiip. Jutustuse tekst on segi paisatud ja ühtse teemaarenduseta, kollaaži põhimõttel emotsionaalseks tervikuks ühendatud. Ja kuigi see emotsionaalne tervik on siiski olemas, pole kerge seda tajuda, sest dramatiseeringus puudub meetodikindlus, liiga eklektiline on see tervik.”
Sirp ja Vasar, 14.12.1984; autor Mihkel Mutt
“Eksivad need, kes arvavad, et kõike keerulist saab lihtsaks teha, ole ainult osav mees. See on üldisem tõde. Konkreetsel juhul Dostojevski tegelaskuju puhul pole võimalik mõista tema käitumist, kui ei teata, mida ta endast kujutab, mida mõtleb. Sest põrandaalune pole mingi inimene üleüldse, kes avaneb peaasjalikult tegevuse kaudu, biheivioristlikult. Ei, ta on kõrgeimal määral erandlik härra! Muidugi on problemaatiline tema kirgliku tiraadi lavaline ettekanne täies ulatuses (ehkki on pähe õpitud ka pikemaid tekste), ent siiski oleks pidanud võimaldama sügavamat sissevaadet peategelase hinge ja avama tema filosoofiat.”
