"Rogožin" Linnateatris (2021)
Dramatiseerija Elise Metsanurk, lavastajad Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves
Osades
Simo Andre Kadastu – Parfjon Semjonovitš Rogožin; Kristiin Räägel – Nastasja Filippovna Baraškova; Jan Ehrenberg – Lev Nikolajevitš Mõškin; Liis Remmel (Lass) või Maris Nõlvak – Aglaja Ivanovna Jepantšina; Peeter Tammearu – Semjon Parfjonovitš Rogožin (peategelase isa) / Lukjan Timofejevitš Lebedev / Afanassi Ivanovitš Totski
Teatrilt
Dostojevski romaanis „Idioot“ ei ole Rogožin peategelane, pigem on ta punkt, kuhu on võimalik jõuda. Ta tuleb sopast ja vajub mülkasse, tema tahe on vankumatu ja pilk põletab. Miks ta pole kangelane? Rogožin otsib rahu sealt, kust leiab meeletust, püüab jõuda õnneni õnnetust toovate vahenditega. Ent isegi kui ta on lootusetult hukule määratud, on võimalik, et ta leiab pääsetee hukatusest endast. Kas kõige halvemas ei peitu midagi parimast?
Kui kõik halb saab alguse millegi puudumisest, siis kas selle meelevaldne omastamine saab olla lahendus? Rogožin ei tea veel, mida ta vajab, aga ta teab, kuidas seda saada. Ta teab, et juba varsti jõuab ta selleni. Kohe on see käes, peos, paigal, kuulub ainult talle. Veel natukene ja siis kuulubki see talle.
Väljavõtteid arvustustest
Sirp, 02.07.2021; autor Maris Johannes
“Viie näitleja kõrval on kuues tähtis tegelane Kristjan Suitsu kujundatud mängupaik. Veidi kõhe on sinna Toompea majja minna, nagu ikka kellegi mahajäetud koju, kus tubades on kunagi elatud õnneliku elu diskreetseid märke. Selline lukuaugust piilumise piinlik tunne. Mäng käib väga räämas saalis, seinad plekilised, põrand katki. Köiepuntrad on lae all nagu võsa, sinna takerduvad kõik tegelased, kes vähem, kes rohkem. Pea puntras, ronib Nastasja Filippovna surma. Ise ronib, Rogožin lihtsalt viibib samal ajal samas ruumis ja oma puntras, millegipärast vedeleb põrandal nuga. Aknast kumab pilt surnud Kristusest, ülestõusmise eel. Lauri-Dag Tüüri ja Arbo Marani muusikaline kujundus toimib: ei mõtle kordagi selle kui kujunduse peale ja niiviisi ongi kõige parem.”
Eesti Päevaleht, 02.06.2021; autor Jelena Skulskaja
“Hingeline mahajäetus, hingeline tummus. Väga ilusate, hõrkude, ütleksin isegi delikaatsete vahenditega anub lavastus „Rogožin” meid jääma inimesteks. Lohakile jäetud tolmuses toas, poolpimedas ruumis liiguvad kujukesed Dostojevski romaanist. Neid on väga lihtne üksteisega segi ajada, aga lavastus palub: palun ärge tehke seda reaalses elus, ärge laske hukkuda kõigel heal, mille meie tsivilisatsioon on ikkagi loonud.”