"Sortsid" Draamateatris (2007)
Dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere jr.
Osades
Mait Malmsten – Nikolai Stavrogin; Kaie Mihkelson – Varvara Stavrogina; Raivo E. Tamm või Raimo Pass – Stepan Verhovenski; Jan Uuspõld – Pjotr Verhovenski; Britta Vahur – Liza Drozdova; Maria Klenskaja – Maman; Ain Lutsepp – Kapten Lebjadkin; Merle Palmiste või Harriet Toompere – Maria Lebjadkina; Anti Reinthal – Šatov; Külli Reinumägi – Darja; Tõnu Mikiver – Fedka, Blum; Lauri Lagle – Liputin; Mihkel Kabel – Mavriki; Margus Prangel – Kirillov
Teatrilt
“Mind te ninapidi ei vea”, Stavrogin aga võttis ta nina oma sõrmedega otsekui pihtide vahele ja vedas teda mööda tuba ringi, mõtlik ilme näol.
“Sortsid“ on mastaapne lugu inimestest kes tahavad muuta ebaõiglast ühiskonda. Kirillov ei kohku tagasi surma ees ja tahab sooritada enesetappu, et tõestada kõigile et ta on jumal. Stavrogin ei usu, et ta usub, aga teab, et kõik on lubatud. Verhovenski korraldab mässu, et tunda mängumõnu. Naised on hullumas, sest nad ei tea kas mehed armastavad neid või huvitab neid vaid idee.Kogu ideestik sünnib Šveitsis, Euroopa südames. Ja selle kõige ümber on isad, emad, naised, koondpilt tänapäeva maailmamudelist.
Sortsid on kurjad vaimud, kes tahavad inimestest välja tulla. Nad lähevad sigade sisse, kes kukutavad end kaljult merre.
Väljavõtteid arvustustest
Sirp, 27.04.2007; autor Boris Tuch
“Toompere aga sobitab [kaasaja] motiivid Dostojevski tekstiga, süžeeliine halastamatult hakkides ning uuesti kokku traageldades, vahetades autori (petlikult kaootilise) ülesehituse enda oma vastu.
Teist teed polegi. Romaanis on üle 600 lehekülje ja see, mis huvitab lavastajat esmajärjekorras – sortside Nikolai Stavrogini ja Pjotr Verhovenski süžeeliin –, ei alga ju veel niipea. Muidugi võinuks teha ka lavastuse eranditult terroristidest, ent sellist otsust Toompere siiski langetada pole söandanud. Peateema avaldub esimeses vaatuses vaid möödaminnes: Stavrogin (Mait Malmsten) ja Verhovenski noorem (Jan Uuspõld) ilmuvad tagaplaanil kõrguvasse peegelkuupi kalbes luminestsentslampide valguses. See kuup, mis on rõhutatult vastandatud esiplaanil paikneva härraste võõrastetoa pseudoklassitsistlikule disainile (kunstnik Riina Degtjarenko), kujutab esimeses vaatuses lennuvälja (sortsid saabuvad Šveitsist) ning kolmandas vaatuses vennashauda, kuhu kuhjatakse kõik terrorismi ohvrid. Igal juhul on see tontlik – sortslik – ruum. Kalk ja ebainimlik.”
