"Valged ööd" Theatrum, Püha Katariina kirikus (2006)

Osades

Laura Peterson – Nastenka; Tarmo Song – Unistaja

Väljavõtteid arvustustest

Teater.Muusika.Kino, 05/2007; autor Pille-Riin Purje

“Lembit Petersoni lavastus on stiilipuhas ja autoritundlik, lähtudes Dostojevski Peterburi-jutustuse alapeal- kirjast „Sentimentaalne romaan. Unis- taja mälestusi“. Armastusloo liigutav nukrus on koomikaga maandatud — või ülendatud. Mis parata, kõrvaltvaa- tes kipub ligimese armastus, nii õnnelik kui ka õnnetu, olema omajagu nalja- kas… Heasoovlik naeratus ei välista empaatiat.

Valgete ööde Unistaja ehk loo jutus- taja rollis on isikupärase pastelse fak- tuuriga näitleja Tarmo Song. Ta alustab oma õhulist pihtimust, nagu kõrvalt vaadates; kahmab raamatu ja loeb ette, veidi tõstetud toonil. Iseloomulik hin- geseisund eluvaatlejale, kes vahendi- tult, „täisvereliselt“ elada ei suuda ega vist tahakski. Vladimir Anšoni kujun- duses saavad nähtavaks Unistaja maail- ma nurgad ja sopid, kujutelmade tühi pildiraam ja valgete ööde hele kardin. Keskseks kujundiks ka raamatud kui uneluste ja tõelisema elu piiriala. Veetlev preili Nastenka, kelle läheduses Unistaja raamatud eemale lükkab, on Laura Petersonil armas ja peenekoeline armunuroll. Nastenkas on nipsakat kapriissust, hüsteeriapuhanguid, sii- rust, tunnete naiivsust ja ilu. Huumor põimub valuga, pingestatud palaviku- lises siserütmis. Aga sama nõtkelt laseb Tarmo Song aimata Unistajas enese- imetluse kergeid nautlevaid toone. Nii muutub ootamatu, meeli vallutav tun- depuhang ainult ehedamaks.

Miks küll on Dostojevski happy end’i puudumine praegusel ajal nõnda värs- kendav ja vabastav? Vastandus pealis- kaudsusele? Finaalis pääseb mõjule Unistaja isetu õilsus, nukkersiiras tä- numeel läbielatud üürikese õnnehetke eest. Elulootuse eest.”